Lämmi liha

Suurõn söögipoodin – arvada, et poodi umanigu lubaga – oll’ saina veeren hinnäst letiga sisse säädnü lihamüüjä.

Lett oll’ kastikõsõ muudu. Noorik andsõ hindäst ja umast kaubast teedä nii, et hõigas’ egä veitü ao takast: «Soe liha!… Soe liha!»

Tuud hõikamist kuuli müügisaalin kats provvat. Nä naksi väega herksäle arotama: «Soe liha? Ei olõ kuulnu… Süvväs kül põtra ja kitsõ, mõnõl puul lätt kahr kah…»

Ku provva olli kassan kauba kinni masnu, lätsi nä õkva lihamüüjä mano ja käsi täl umma kaupa näüdädä. Väega hääd nuhet tull’ lihakändsäkust.

«Kon kandin taa susi om lastu?» küsse üts, et kimmäs olla.

«Mis susi siiä putus?» küsse lihamüüjä vasta.

Tull’ vällä, et oll’ värskilt suidsutõt tsialiha.

«Ütelnü kõrraga, et lämmi liha,» tsusas’ tõõnõ provva. Jupi kändsäkust lasi provva hinele hää nuhe peräst lõigada, perän kiti kõigilõ, et nä söövä soe lihha.

Jaga seod artiklit