Tihkõ peremehe nuhtlõmine

Taa jutt om viil tuust aost, ku talon olli tiinjätütrigu. Suvõl magasi nä aidan. Küläpoisi nigu mehilädse tüke üüse tütrigõ mano. A peremiis es kannahta säänest asja. Hummogu olli tütrigu unidsõ ja päivä tüütegemine kah es edene. Tuuperäst passõ peremiis väega pääle, et kõrd olõs majan. Poissõl jäl olli uma krutski.

Üts üü kuuld’ peremiis aida puult määnestki larmi. Tä karas’ sängüst pistü ja tormas’ ussõst vällä. Täl oll’ õnnõ pikk linanõ hamõ sälän, pükse es olõ aigu jalga kisku. Trepi pääle olli krandsi poisi kuionuist kahruohtjist unigu tennü. Peremiis kumastu õkva sinnä sisse. Ohtjidõ pikä terävä nõgla tsusksi väega halusalõ. Küläpoisi olli nuka takan ja pitsiti tuud etendüst kaiõn peenükeist naaru.

Perän poisi kaiva aknõst, kuis pernaanõ kaksõ noid nõklu uma mehe ihost vällä. Mehekene õnnõ oias’ ja ohksõ. Perän kõnõl’ peremiis, et kõgõ rohkõmb kor’as’ naanõ noid halusit nõklu vällä tä jalgu seest, a noid jakku ka kintsõ ja kottõ sisse.

Jaga seod artiklit