Kolikambrõ koll

Talomajja oll’ katusõ ala vällä ehitet illos suvõtarõ. Sääl miildü perretütrel tõõsõ tütrikuga, kes oll’ timäga ütevannunõ, muu rahva silmi alt kavvõmbal olla.

Nuu tütriklatsõ olli joba piaaigu preili. A näidega üten tilbas’ kõrvaltalo tsill’okõnõ lats’kõnõ, kinkalõ miildü kah ilostõ säet suvõtarõ. Tedä vanõmbidõ tütrigõ salajutu es huvitagi, tälle paki rohkõmb huvvi ilosa as’a tarõn. Viil niipall’o, et nä kolmõkõisi kõik olli sugulasõ.

Perretütär ütel’ toolõ väikulõ tütrigulõ, et ärku tuu nii pall’o ümbre traavõldagu, kolikambrõ koll või pahatsõs saia. Kolikammõr oll’ sääne kotus, kohe tsusati nuu värgi, midä vaia es lää.

Ütskõrd tull’gi kolikambrõst vällä imelik tegeläne. Tä oll’ teräkoti muudu, kinkal kotisuu nööriga kinni köüdet. Pääd, kässi ja jalgu täl es olõ, a edesi tä astõ. Ja õkva väiku tütärlatsõ poolõ! Lats hiitü är, nakas’ ikma ja pagõsi umma kodo.

Ku rüälõikusõ aig lähküle sai, olli aiasaibidõ pääle nõstõdu teräkoti. Üts oll’ õkva nigu kolli säläst võetu. Kohe koll säält seest sai, tuu pääle es tiiä naabritalo tsill’okõnõ tütrik midägi arvada. Maailm ummi suuri ja väikeisi viguridõga oll’ tälle viil tundmada.

Jaga seod artiklit