Hiina seene

Tütretütär tull’ talvõl uma tõõsõpoolõga vanaimäle küllä. Kostis tõi tä üten paki Hiina siini.

Paki pääl oll’ opat, kuis näist hää suust saa. Määnestki suurt kunsti sääl es olõ, olku pääle, et Hiina seene. Külmäkapin külmä vii all tunn aigu leota, perän kupata ja katski lõiku.

Tütretütär lugi oppusõ ette. Timä tõõnõpuul tsusas’ vaihõlõ, et pääle kupatamist tulõ kiitmisvii päält kimmäle ka vagla är riibu. Sis kattõ noorõmb põlvkund liina pääle…

Vanaimäkene oll’ elon pall’o nännü naanõ. A säändsit kuionuisi kribuskit näkk’ tä edimäst kõrda. Tä naas’ hoolõga tallitama.

Kõgõ rohkõmb oll’ tä hädän vakluga. No mitte üttegi es näe. Tä võtt’prillele appi viil luubi, kassu ei määnestki. Mis seene naa säändse omma, mis vaklulõgi ei passi?! A kiiten olli kribuskiist latagu saanu. Nüüt näi seene vällä nigu tsuvvanahk.

Latsõlats tõõsõpoolõga olli kah kodo jõudnu ja naksi suusti tegemä. Väidsega lõikmisõst es saa asja, sis otsiti kapist postimüügist tellit hirmkallis tsagaja. Köögimassinan ümbre käävä teräkese es tii joht siini piinüs, nigu vajja. Õnnõ Vinne aol soetõt hakklihamassin tsagasi Hiina seene üten sibulidõga kõrraligult piinüs.

Võiu ja hapnõ koorõga praatõn sündü üten kardokidõ ja hapnõ kurgiga süvväki. Mi kodomõtsu kikkasiini vasta Hiina seene muidoki ei saa. A kirivüs tege rikkambas.

Jaga seod artiklit