Jalaga astõn ja ratta sälän sõitõn

Tutva miis kõnõl’, kuis tä Võro liinan kats kõrda pidi jalgratta ala jäämä.

Kõgõpäält ilosal suvõõdagul, ku tä astõ kodo poolõ. Tii oll’ küländ lagja, a keskelt konarliganõ. Tuuperäst hoit’ miis veere poolõ, mis oll’ sille. Äkki käänd’ täst sälä takast müüdä jalgratas. Tuu jalgrattamiis naas’ jalakäüjät hirmsalõ sõimama. Timäl oll’ kipõ minek puuti, mis olõs inne kinni pant. Tii pääl tilbõndaja ulli peräst jääs tä õllõpudõlist viil ilma. Vet es taha timägi uma pohmelliga tii keskpaigan sõita, pall’o parõmb oll’ sillet viirt pite edesi liiku. Tollõ tii kotsilõ niipall’o viil, et sääl auto es liigu.

Tõõnõ juhus oll’ suurõ liiklusõga kotussõ pääl. Mu tutva miis naas’ üle sõidutii minemä. Ülekäüki es olõ, jalgratas tull’ kavvõst. Miis mõtõl’, et jõud üle. A eelektrimoodoriga jalgratas tulõ ilma helüldä, joba oll’gi jalamehel kundsan. Vaivalt sai iist är karata…

Miis ütel’, et timä nuurusaol olli jalgratta registreeritü ja rattidõ külen oll’ kell. Ku kell nüüt omgi, ei tsiristä sedä huupi kiäki. Miis arvas’, et ainumanõ päsemine olõs taadõkaemisõ piigli jalamehel. Niimuudu tiiäsi õigõl aol iist är paeda. Parhilla nuputas miis hoolõga ja kuts tõisigi Tatika Jaani anniga vällämärgotajit säänest turvavidinät vällä mõtlõma.

Veere pääl

Söögipoodin küsse hää tutva, kes joba ammu Võromaal ei elä, kon om veiniriiol.

«Sääl veere pääl,» rehksi ma käega saina poolõ. «Olõs pidänü taipama, tan Võromaal om jo kõik veere pääl,» ütel’ tutva juhatusõ iist tennäten.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit