Müräk ja päkädsi

Kiirabi sõit’ välläkutsõ pääle haigõ mano. Sõitja olli kats tohtrit ja abitohtõrdajast tudõngipoiss, kink käen ka autoruul.

Tohtri võti uma uurmisõ ala tõbidsõ perreimä. Tudõngipoiss pand’ tähele, et ussõprao vaihõlt hiilvä tedä kats paari silmi.

«Tere!» hõigas’ poiss silmile. Tõõsõst tarõst asti vällä kats tsill’okõist perrepoiga. Suurõmb ai pää sälgä ja teret’ vasta. Väikumb pidi viil rohkõmb vaiva nägemä, et külälise näko nätä.

«Vai jummal, ku suur inemine!» imest’ väiku miis külälist.

Tuu abitohtõrdaja oll’ kats miitret pikk ja kihä poolõst kah peris hürske. Kokko olli saanu müräk ja kats päkätsit. Tohtriilõ, kes toimõndi säälsaman, tekk’ asi nall’a.

Jutt läts’ lakja. Vahtsõl pääväl teretedi nuurt parameedikut noidõsammu väiku poiskõsõ sõnnoga.

Sääne-määne kevväi

Timahavanõ talv oll’ pia olõmada ja kevväi om kah väega segäne.

Kõrra näütäs päivä, sis satas vihma ja loppa, sis puistas taivast lummõ. Võta sis kinni, määne aastaaig om. Naasõ tüü man aroti asja.

«Noh, vanajummal om väega vanas jäänü. Täl olõ-i inämb meelen, määndsen jären aasta-ao omma ja ku sakõstõ näid vahetama piät. Annami vanakõsõlõ andis ja kannatami är,» ütel’ üts elotark naistõrahvas.

Tõõsõ arvassi kah, et asja tulõ rahuligult võtta. Kül kõik saa kõrda.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit