Värski pilk spordi pääle

Seo suvi oll’ inne olümpiät Eesti kõgõ suurõmb rahvaspordiüritüs telekast jalgpalli Euruupa meistrivõistluisi kaeminõ. Miihi seltskunnan oll’ jututeema nummõr üts iks jalgpall.

Üts Võromaa miis, kedä jalgpall sukugi es huvida, tundsõ hinnäst sandistõ – olõsi nigu ainukõnõ ull’ seltskunnan. Tä otsust’, et nui neläs, kaes vähämbält finaali är.

Pääle süäüüd, ku Portugali miiskund oll’ Prantsusmaa umalõ 1:0 tuulõ ala tennü, kõlist’ tuu miis jalkafännist sõbralõ. «Midägi hullu om juhtunu vai?» hiitü sõbõr.

A jalka-võõras miis kõhist’ tõsõl puul: «Tiiät, kuis seto külh parhilla rõõmustasõ!» «Mille?!» «A Eder lei värehti!» sai jalka-võõras miis kah päävoolu-jututeema sisse uma sõna är üteldä.

Kõva paugu miis

Parhilla om pall’o juttu spordist. Olümpiä jo! Eesti rahvas om iho liigutamist aost aigo tähtsäs pidänü. Muido vast olõs mi väikul rahval olnu rassõ püsümä jäiä.

Aastit peivä Võro ja Valga haridusammõtnigu sõpruskohtumiisi spordin. Tuu mano käve iks ka väiku nali.

Ütskõrd anni Valga naasõ vällä kõva paugu mehe eräavvohinna. Tollõ sai kuulsa Eleranna Vello, kes põrot’ õhupüssäst säändse kõmagu, et võtt’ saina rappuma.

«Hää, et tä pauku teten esi vakka oll’, muido võinu midägi ümbre sata ja katski minnä,» naard’ üts ku tõõnõ, kes Vellot häste tiidse. Vello oll’ kuulsa uma väega kõva helü perrä.

Jaga seod artiklit