Rehkendämise rõõm

Ütskõrd aastit tagasi oll’ kevväi käen ja kooliaasta lõpp lähkün. Edimädsen klassin es olõ üts poiskõnõ kümne seen rehkendämist selges saanu.

Nuur koolipreili kaivas’ umma suurt murõt vanõmbalõ tüükaaslasõlõ, kes üteliidsi oll’ internaadin kasvataja. Tuusama poiskõnõ tekk’ kah pääle tunnõ sääl ummi koolitükke.

«Olõ no murrõlda, kül ma as’a tälle selges tii. Nii et rehkendämine om sulaselge rõõm!» trüüste vanõmb oppaja.

A vahtsõ päävä hummogu naard’ tuu vanõmb oppaja nii, et vesi silmist tsilkõ, ja ütel’, et sattõ tävvelidselt läbi. Tä oll’ küsünü, kas poiskõsõl koton lambit om. Oll’ kats lammast.

«Ku imä ost üte lamba mano, pall’o sis lambit om?» küsse oppaja. «Imä ei osta mitte üttegi lammast mano!» põrot’ poiskõnõ vasta.

Oppaja ütel’, et imä ei piäki ostma, taa om kõgõst rehkendämine. A poiskõnõ es anna perrä: «Imä lambit mano ei osta!» Pitsit’ suu kõvva kinni ja säält es tulõ mitte üts piuks. Seh sullõ rehkendämise rõõmu!

Jaga seod artiklit