Sepp es salli segäjit

Umal aol tekk’ sepp Priidu uma abilisõga väega kõrralikku tüüd. A tä es kannata sukugi, ku mõni tedä tüü mano segäma tull’.

Kutsmada küläliisist vallasaamisõs olli sepäl uma kavalusõ.

Tuud juhtu sakõst, et sepikotta tüknü segäjä säält ärpalotõduisi püksõ vai kuhtiga är pagõsi. Priidu sellet’, et sepätüü omgi sääne, kon tulõkibõna lindasõ. Õigust jäi ülegi.

Ütskõrd astõ sepikotta aidnik jutuga, et tull’ kaema, kuis meistri tüüd tegevä.

Priidu haard’ nukast kõvõra toki, mille otsan oll’ närts. Tä tsusas’ säändse «pintsli» karastusvii anomahe ni naas’ nõgist vett aidnigu pääle tsiukma.

Esi lugi egä viskamisõ pääle: «Näet, kuis meistri tüüd tegevä! Jah, näet, kuis meistri tüüd tegevä!»

Läbilikõ ja ärhiitünü aidnik kai, kuis sepikuast kipõstõ vällä sai.

Jaga seod artiklit