Kaarakülbmine keldsä pääle

Ütskõrd Vinne aigu pidi rajoonilehe kokkosäädjä parteikomiteehte kuunolõkilõ minemä. «Tulõ õkva tagasi!» hõigas’ tä viil inne minekit.

Tunni lätsi, a miist ei koskil. Kats keeletoimõndajat, noorõmb ja vanõmb, olli joba murrõn, kuis leht valmis saa. Vanõmb ütel’ sis noorõlõ: «Teeme esi lehe valmis, inne küländ nättü, kuis tuu asi käü!» Lehe kokkosäädmise võtt’ tä hindä pääle, noorõmba pand’ nuppõ kirotama.

Noorõmb kõlist’ Väimälähe majandihe ja küsse uudissit. Tõõsõl puul trehväs’ telefonitoro otsa pääagronuum.

«Käü kaarakülb keldsä pääle!» ütel’ tä tähtsä helüga.

Tuukõrd Hruðtðovi valitsõmisaol olli pöörädse eksperimendi põllumajandusõn avvo seen – maisikasvatus ja kõik muu sääne. Nii ka kaarakülb keldsä pääle. Lehe keeletoimõndaja oll’ liinatütrik ja es tiiä maavärkest suurt midägi, a kirot’ hoolõga paprõ pääle, mitu hektärri suur tuu põld oll’, ku pall’o kaara maaha sai ni kes olli külbjä…

Järgmädse päävä hummogu ilmu lehepäälik tüü mano patudsõ näoga. Tunnist’, et oll’ sõpruga kokko saanu. Ja nii taa läts’… Naasõ leivä käega – leht sai jo är tettüs…

Jaga seod artiklit