Tüngäkõnõ

Vahtsõ aasta algusõn hoiat’ raadio tüngäkõnnõ saamisõ iist. A kuis sa tiiät, et tuu om tüngäkõnõ?

1960. aastidõ lõpun oll’ illos suurõ lumõga talv. Mu tüülavva pääl kõlisi telehvon. Tõõsõl puul kaivati, et Obinitsa puuti ei olõ kolm päiva leibä tuudu. Et tulku aokirändus kipõlt appi!

Valisi kooperatiivist maakaubandusõ asõesimehe numbrõ ja andsõ teedä, et maainemiisil om leevämurõ.

«Mi olõmi olokõrraga kursin. Tii omma jällelt umbõ tuisanu. A massina omma vällän ja joba täämbä saadami leeväauto Obinitsa,» raportiirse asõesimiis.

Perän tull’ vällä, et kaibus es tulõki Obinitsast. Kõrvaltarõ poisi mõtli minno tsuski, et nall’a saasi. A nä es taipa tuud, et asi võigi niimuudu olla.

Jaga seod artiklit
Share On Facebook
Share On Twitter
Share On Google Plus
Contact us