Vanatädi kolmas nuurus

Paarkümend aastat tagasi oll’ vanatädi poodi man kokko saanu mustlasõga, kes lubasi tälle hääd tervüst ja pikkä eloikä. Perämädsel aol oll’ vanatädikene naanu tervüse üle kaibama. Aastit oll’ kah korjunu päält katsakümne. Nuu hää tutva, kellele tä umma hätä kaivas’, ellivä kavvõl Võromaal. Vanatädi elopaik oll’ Tarton ja timä asjuga hoit’ umma peret kursin poig, kes elli kah Tarton.

Ütskõrd, ku rohkõmb aigu oll’, otsust’ Võromaa pere vanatädikese psühholoogi mano viiä. Oll’ tõõnõ naabridõ kotsilõ joba imelikkõ juttõ naanu ajama…

A sis sai tuu pere poja käest kuulda, et vanatädi om nigu ümbre vahetõt: silm helkäs ja samm om kergemb. Tull’ vällä, et tä oll’ jäl poodi man ütte mustlast trehvänü. Mustlasõmuur küsse ettekuulutamisõ iist kolmõ eurot. Vanaltädil oll’ õnnõ kats eurot vallalist rahha. Mustlanõ lepse tollõga kah, kai käe ja kaartõ päält ni lubasi, et tädi eläs 110aastadsõs. Võromaa tutvil oll’ hää miil, et nii väiku rahaga asi kõrda sai.

Jaga seod artiklit