Imä pass

Keskkooli lõpõtanu saiva üle viietõisku aasta kokko. Mehe uhkõndi, kellel om parõmb ammõdikotus.

Naasõ kõnõli rohkõmb latsist. Latsõkõsõ olli näil noorõ, mõnõl viil peris väiku. Keskkoolipingist õkva mehele jo nal’alt kiäki ei joosõ.

Üts imä kõnõl’, kuis tä pidi ammõdiasotusõn käümä. Kõgõ oll’ jalun suur rutt: tüü, kodo, latsõ. Tuu imä haard’ suhvlist passi üten, toda läts’ vaia. Ammõtnik oll noorõpuulnõ meesterahvas. Tä tekk’ dokustaadi vallalõ ja naas’ kõva helüga naarma. Naanõ es saa arvu, millen asi. A ammõtniguherr ütel’ tälle läbi naaru silmi pühken: «Provva, seo passiga ei olõ midägi pääle naada!»

Naanõ kai. Jutt jumala õigõ, tsill’okõsõ kunstnigu olli passipildi pääle armsalõ imäle joonistanu päähä verevä sarvõ ni nõna ala musta vundsi.

Jaga seod artiklit