Sünnütämine suvistõpühi üül
Väiku sünnütüsmaja läävä kinni! Kõnõlimi ildaaigu tuust kuvvõ latsõ imäga Võromaalt, kelle latsõ omma joba uma elo pääl. Vastakaalus suurõs lännüle purõlõmisõlõ oll’ täl illos lugu uma neländä latsõ sündümisest.
Olli suvistõpühi, ilm oll’ väega illos. Õdagupoolõ näütsi märgi, et midägi või sündüdä. Ja õdagu leigi miis tsikli käümä, et naanõ külgkorvin Võro haigõmajja tohtridõ hoolõ ala viiä. Oll’ mahhe ja väega lämmi õdak, mõts lõhnas’ ja tsirgu tsiristi. Ikäv olõs õkva asõmõ pääle pikäle vaoda. Veidü inne süäüüd lätsi nä sünnütüsosakunda. Tütär sündü vahtsõ päävä hummogu ilosal kelläaol – 5.55. Latsõ esä lei tsikli käümä, et kodo sõita.
«Ooda-ooda! Massin tull’ siiä huuvi õdagu kell ütessä, sisse tulliti üüse. Kon ti olliti nuu kolm tunni?» uursõ mootorimürinät kuuldõn ämmäimänd, kes oll’ õkva palatihe astnu.
«Unõhtimi hinnäst tsirkõ kontsõrti kullõma, iistlauljas oll’ sisask. Es panõ tähelegi, kuis aig linnas’,» naard’ õnnõlik imä vasta.