Kon om lapju?

Oll’ illos keväjäne aig. Vanatädi tohkõrd’ umal pindremaal. Sis näkk’ tädikene kõrvalmaja lats’kõst tiiraa pääl. «Tuu lapju!» hõigas’ tä latsõlõ. Tütrik sai arvu, nigu vanatädi ütelnü tälle, et tulõ appi. Lats’ naas’ kipõlt pindremaa poolõ rühkmä.

«Mille sa ilma lapjulda tullit? Lapju om ussõ man,» opas’ vanatädi. Tütrik juussõ ussõ mano. Sääl ripõnd’ nööri pääl määnegi palak. Näide pere oll’ muialt Võromaalõ elämä tulnu ja koton es pruugita noid sõnnu, millega kõnõli paikligu inemise.

A lats’ mõtõl’, et sai seokõrd tädikese nõudmisõst arvo. No muidoki oll’ tuu asi lapp! Näo vai kässi pühkmises…

Tä haard’ rõivatükü ja juusk’ rõõmsalõ pindremaa poolõ. Vanatädi ühmäs’ midägi, läts’ tõi esi ussõ kõrvalt lapju ni naas’ hoolõga pinnärd kaibma.

Hulga aigu om müüdä lännü ja tütrik suurõs kasunu. A tuu võro keele opmisõ tunn, mille tä sai lapjut otsõn, om meelen ja ajas naarma parhillaki.

Tossu Tilda

Jaga seod artiklit