Kuis õnn Võro naasõlõ üskä sattõ

Tuu es olõki nii ammu, ku meil oll’ suur kaubapõud. Vet egälütel olõs kõnõlda, kuimuudu tä üte vai tõõsõ as’a tuul aol sai. Mõnikõrd läts’ niimuudu, et õnn sattõ uutmalda üskä. Niimuudu juhtu mullõ tutva Võro provvaga Tal’nan 70ndide aastidõ keskel.

Kuunolõk lõppi varramba är ja bussini jäi peris pall’o aigu. Naanõ mõtõl’ puutõn tsipa ümbre kaia. Vahtsit saapit oll’ väega vaia, selle et vana es piä inämb vett. Saapapoodin jäi naanõ ussõ mano saisma, et märgota, kohepoolõ minnä. Poodin oll’ pall’o rahvast, paistu, et vahtsõt kaupa oll’ vällä pantu. Naasõ mano astsõ lahkõ olõmisõga naistõrahvas ja kutsõ tedä üten. Nä lätsi trepikesest üles. Tuu naanõ poodist, arvada et juhataja esi, võtsõ riiuli päält pikä varrõ ja platvormtallaga pruuni saapa ni kässe jalga pruuvi. Nuu olli parra. Mis tan pikält mõtõlda, Võro naanõ ostsõ ilosa Ungari saapa är.

Nuu saapa tiinse kandjat kavva. Üten as’an oll’ saapidõ umanik kimmäs: saapa es olõ timäle mõtõldu. Võro naanõ astsõ poodiussõst sisse õkva sis, ku oodõti kedägi tõist. Tuul aol aeti asju tutvidõ tutvidõ kaudu, nii võisõ õigõ ostjagi poodirahvalõ tundmalda olla nigu Võro naanõ.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit