Päkädsi vimka

Inne ku jõuluvana uma suurõ kingitüisi täüs kotiga üle tarõläve astus, toimõndasõ timä abilidsõ päkädsi. Latsõ säädvä aigsalõ aknõlavva pääle sussi, mille sisse tsill’okõnõ päkäts pand midägi hääd – kas kompvegi, vehverkoogi vai mõnõ väiku as’akõsõ.

Nelä-aastanõ Emma kai egä hummogu uma sussi üle. Ütte-tõist oll’ sääl piaaigu egä kõrd. Ku suss oll’ tühi, jäi lats’kõnõ väega kurvas. Päkätsil om pall’o tüüd ja tä egä kõrd ei jõvva, trüüst’ imä tütärd. Väiku tütrekene käve esiki üüse sussi kaema.

Latsõvanõmba ku päkädsi tävvevolilidsõ iistsaisja sokuti sussi sisse suurõ sibula ni tsipa suula ja mõnõ pipraterä. Imä murõt’ külh, et lats või nüüt kõva helüga ikma naada. A hummogu kostsõ tarõst lõbusat naaruhellü. Tütrekesele tekk’ nall’a päkädsi vimka sussist löütü sibula ja muu kraamiga. «Ma nakka suppi kiitmä,» ütel’ Emma kavalalõ.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit