Illos värviline naanõ

Ütel lämmäl suvõlõpu õdagul istsõ miis uma naasõga kodoaian. Naanõ videli sälätoega aiatooli pääl, mehel oll’ istmisõ all jämmest palgist vällä raot pink. Kinä olõminõ oll’. Sääl nä sis aiva juttu ja maidsi veini.

Miis tundsõ, et võisi är tarrõ minnä. Õdak naas’ jahhes kiskma. Naanõ oll’ ohkõsõ lämmä fliisteki hindäle ümbre tõmmanu ja täl es tahtu viil astma naada. Peräkõrd kai naanõ, et ütsindä istu om kah ikäv. A ku tä oll’ pistu saistanu, sattõ tävven pikkusõn näoga vasta mehe pinki. Tekirõibõ oll’ handa piten jalgu jäänü! Tullõm: nõna kolm kõrda suurõmb, moka paksu ku aafriklasõl (niigrit ei tohe jo nimmada), lilla tsõõri silmi ümbre.

«Sa mu illos värviline naanõ!» ütel’ miis egä päiv, ku umma tõistpuult kai. Näonaha määrmine puudrikreemiga avit’ külh tuud jället pilti är käkki, a naasõ ilo tagasi saaminõ võtsõ aigu. Tollõ ao sisse mahtu kõik vikakaarõ värmi: lillat ja sinist, roosat ja rohilist, kõgõ lõpun kõllast. Hinnäst näüdädä es olõ joht tahtmist.

Kitet olku Võromaa miis, kes halva as’a seest mõist’ üles löüdä nal’akibõnakõsõ, mis naist trüüste ja täl naarugi vällä meelüt’. Tuud, et naar om tervüses, tiiämi kõik.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit