Pinsipäivä jõvva-i är uuta

Tull’ vahtsõnõ aasta vahtsidõ lubaduisiga. Egä aasta olõmi kuulnu pensionnõ nõstmisõst. Seo aasta kah. A vahtsõt oll’ niipall’o, et tüül käüvil pensionäärel tulõ määnegi osa rahast är anda. Ja tuu asi pand’ nä vihatsõlõ üürgämä. No midä! Riik hoolitsõs, et kiäki ülearvu rikkas ei saasi…

Kats mammit arodi umavahel, kuis nä pensioniga vällä tulõva. Nimä tüül ei käü. Nigu aolehen om moodun kirota, nä nautva umma penskariello.

«Pinsipääväl om kõik väega häste. Rahha jääs ülegi. Järgmädsel pääväl olõ-i kah vika. A kolmandal pääväl nakkat joba mõtlõma. Noid mulkõ om pall’o, kohe su raha lätt. Ahoküte ja arstirohu ja mis kõik viil… No neländal pääväl nakkat vahtsõt pinsipäivä uutma,» selet’ üts memm umast tiidmisest tõõsõlõ.

Tõõnõ oll’ vakka. Vast rehkend’ umaette, ku kavvõl timäl vahtsõnõ pinsipäiv om.

Jaga seod artiklit