Kuis vanaimä latsõlatsõ taplõma opas’

Seo jutu kõnõl’ mullõ tuusama vanaimä esi.

Pojapoig tull’ latsiaiast kodo, silmä likõ, ni kaivas’, et üts poiss timä rühmäst lei tedä. Vanaimä trüüste poiskõist, puhksõ haigõt saanu kotusõ pääle ja arvas’, et külh kõik saa kõrda. Latsi asi!

Es lää nii lihtsäle midägi. Tull’ vällä, et tapukikka ruskit olli tõõsõ latsõ kah tunda saanu. Oppajalõ kiäki kõnõlda es julgu, selle et taplõminõ ei olõ illos. Sääne tiidmine and’ lüüjäle väke mano.

Vanaimä märgot’ ja löüdse: avitas, ku esi edimädsenä lüüt. «Õnnõ väega kõvva ei tohe lüvvä,» andsõ vanaimä latsõlatsõlõ nõvvu. Tä lubasi poiskõsõl hinnäst lüvvä ja arvas’, et nii lätt külh.

Järgmäne päiv tull’ poiskõnõ latsiaiast väega rõõmsalõ. Ku tapukikas oll’ timä mano tulnu, rusk pistü, andsõ poiskõnõ tälle tsähvi. Taplõja oll’ tuust nii hiitünü, et pagõsi kavvõmbalõ. Taplõmisõ himo oll’ kaonu.

Ku ma naid ritu kirota, kõnõlõs televiisor koolikiusamisõst. A hädä saa algusõ joba inne, latsiaiast.

Tan näimi, et üts vahva vanaimä pästse olokõrra ilma projekte ja rahalda, võiolla külh mitte kõgõ õigõmba mooduga.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit