Verrev leib

Jutt om katõst sõsarast, kes hulga aastit tagasi elli Võrosuul. Üts läts’ pääle kuuli liina kirätüü pääle, tõsõst sai tubli ehitäjä.

Nigu häil sõsaril kombõs, hoitsõva nä tõnõtõist. Näil oll’ mitu salasõnna kah, kõgõ tähtsämb noist «verrev leib». Noorõmb sõsar oll’ ehitüse pääl miihi hulgan tüüd teten är opnu suidsutegemise. A tuud es olõ vaia tõisil tiidä. Ku vanõmb sõsar astõ värtest vällä, lei noorõmb aknõ vallalõ ja hõigas’: «Är sis unõtagu mullõ verevät leibä osta!» Ku juhtugi hõikamist mõni uulidsajupi uudishimolinõ vanamuur kullõma, saa-s tä tuhkagi arvu. Eski mitte suidsutuhka.

Täämbädsel pääväl om noorõmbast sõsarast, kedä inämb mi keskel ei olõ, alalõ mälestüs ku ütest nal’alidsõst naistõrahvast. Ütskõrd timä tütretütrega juttu aiõn tulõdi miilde, et hauda sai vanaimä üten kogoni kats pakki Priimat. «Jah, ja suidsupitsi kah!» kostsõ tütretütär, kes oll’ joba sis väega teräne tütrik nigu timä vanaimägi.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit