Lätimaalõ ujominõ

Ütel tutval keskiälidsel paaril, kinkal latsõ joba suurõ ja uma elo pääl, on no rohkõmb aigu ummi asjo tetä. Mõlõmba omma latsõn vii veeren kasunu ja kõva ujoja.

Mineväst aastast pääle käävä nä õdagist ujoman. Plaan om sääne, et ihho karastõdas mitmin järvin, pääasi, et ujomiskotus olõs olõman.

Minevä suvi oll’ väega lämmi, selle sai hulgan järvin ujotus. Seol suvõl olõ-i ilma nii kuuma olnu ja om ka muud ette tulnu, a käüdäs iks.

Naanõ sellet’, et mitte väega ammu olli nä Paganamaal. Liivajärv om poolõs Lätiga. Ujosiva piiripostõ vahelt Lätti ja sis jälki Eestimaalõ tagasi.

Küsse, kas piirivalvja olli kah järve pääl. Es olõ kedägi, ei paganit ega piiri pääl valvjit. Õnnõ üts puust tettü pakan perve pääl vahtsõ järve poolõ.

Ainumanõ hädä, et näil es olnu üttegi papõrd ette näüdädä. «Ei olõ jo säänest kotust, kohe tuu panda. Ujomisrõividõ vahelt olõs kaardikõnõ vette sadanu. A järvevesi oll’ sääl niisama lämmi ku kodotsõn Eestin,» kõnõl’ naanõ.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit