Kuis umma ello kaitsa

Taat tull’ pahanulõ väläst ja naas’ lavva takan midägi kipõlt meisterdämä. Memm jäi mano saisma, a taadi tegemisel mõtõt joht es näe. Taadi käen oll’ peopesäsuurunõ piiglikene, millele tä pulkõ külge säädse.

«Meil sainan illos piigli, säändse väiku päält näet õnnõ umma suurt nõnna. Viitku-i aigu tühä tüü pääle!» nurisi memm. Timä tahtsõ iks kõgõ targõmb olla.

Taat tekk’ selges, et tä mõtlõs jalakäüjile taadõ kaemisõ piiglit vällä. «Täämbä olõs kolmas kõrd ratta ala jäänü. Ütski rattaumanik su sälä takan jo kellä ei kõlista. Kõgõ hullõmba omma nuu elektri päält sõiduriista! Nuu tulõva nii suurõ tambiga, kas jõvvatki iist är karada,» kostsõ kodonõ vällämõtlõja.

Einoh, jutt jumala õigõ. Ku elo om kallis, piät esi hoolõn olõma. Kiäki tõõnõ su elonatukõist joht kaitsma ei nakka.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit