Silmärõõm

Üts õdak võtsõ keskiän pereesä, kinkal latsõ suurõ, jutus uma nuurusõao.

«Mullõ miildü väega Tiina. Ma olli kah joba suur miis ja mõtli Tiina hindäle naasõs võtta,» alost’ pereesä umma juttu. «A sis tull’ üts tõõnõ miis ja võtsõ mu silmärõõmu mu nõna iist är!»

Kõnõlõja ohas’ sügäväle. Jupi ao peräst läts’ jutt edesi, mehe helü läts’ kah rõõmsambas. «Niimuudu oll’gi kõgõ parõmb, Tiina oll’ mu jaos tsipa vana,» arot’ nuurusõaigõ miilde tulõtanu pereesä.

Edesi kõnõldõn tull’ vällä, et kõnõlõja, hindä meelest suur miis, käve latsiaia perämädsen rühmän, a timä silmarõõm oll’ sääl kasvataja.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit