Pätile päti palk
Tuu oll’ üts viimätsit vinneaigsit üldlaulupitõ. Võro jaamast vei pikk rong kõik pitto sõitja ütitselt Tal’nalõ, perän tõi kodo tagasi kah.
Inne ku rong pääliinast jäl liikma naas’, trügisi koolitütrigõ vagonihe üts nuurmiis. Näost oll’ nätä, et ausa mõttõ täl joht es olõ. Vahtsõ himolidsõlt ümbre, määndsele lats’kõsõlõ küüdse külge aia. Tälle kõgõ ligembäl saisõ väiku tütrik Fanta-pudõliga. Tuu tütrik jõudsõ ründäjäst ette ja andsõ vopsu pudõliga vasta päti pääd. Peris kõva kolks oll’ kuulda. Pätt ai silmä punni ja kattõ vagonist nigu tuul.
Koton nakas’ tütrik murõtama, kas tä iks tekk’ õigõlõ. Vanõmba olli opanu, et tõist inemist lüvvä ei olõ illos. Lats’kõnõ küsse esä käest perrä, kuimuudu olõs õigõ.
«Väega õigõlõ teit – pätile päti palk!» kitt’ esä tütärd. Ütel’ viil niipall’o, et ülearvo kõvva tohe ei lüvvä. Pääasi, et vigatsõs ei lüü ja koolnus ei koksa.