Kursakokkotulõk

Ku ilma lämmämbäs kiskva, naatas egäsugutsit kokkotulõkit kõrraldama. Ildaaigu peivä Pärnun kursakokkotulõgi EPAn, parhillatsõn maaülikoolin tõpratohtris opnu. Ilm trehväs’ kah pääväpaistõga ja lämmi olõma. Vannu sõpruga keväjädsen suvõpääliinan – no midä parõmbat inämb tahta!

Lokaalin lõbutsõdi süäüüni, sis oll’ aig tütrigõl-poissõl magama hiitä. Nuu tütrigu ja poisi omma parhilla üle viiekümne aasta naasõ ja mehe. Ütel kursasõsaral oll’ Pärnun majutusasotus, kon osa tarri olli vaba. Sääl sis säi tenoligu kokkotulõja hinnäst sisse. Õnnõ ütte miist es olõ kohegi panda. Tõisist eräle kušeti pääle tä kah es taha minnä. Üten tarõn olli laja asõmõ pääl kats naistõrahvast. Miis pallõl’, et tedägi veerekese pääle võetas. Kõik kolm mahtu ilostõ är, egäüts uma teki all.

A hummogu söögilavvan naas’ pääle üükülälise tsuskminõ. Küsüti, midä miis koton umalõ naasõlõ ütles. Ja kinka tä magasi? Miis märgot’ tsipa ja ütel’: «Päält saa aasta ja päält saa kilo.» Ega tä es võlsi, seldsiliidsi oll’ jo kats.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit