Kavval hobõsõvaras

Väiku maakeskkooli lõpuklassi noorõ tahtsõ pito pitä. Hää kotus oll’ üte klassivele man külän. Klassiveli võtsõ hindä hoolõs, kuis kõik tuu kamp kinäste bussi päält edesi toimõnda.

Oll’ talvinõ aig ja tütrigu taha-s läbi lumõ sumpsi. Klassiveli vei rii pääle säetü killavoori üten pidoseltskunna ni süüke-juukõga hobõsõga pidopaika.

Hummogu, ku pido oll’ peetü, sõidutõdi kõik õnnõligult jäl bussi pääle. Hää klassiveli luutsõ hobõsõ üten rii ja riistuga tagasi viiä inne, ku tallimiis tüüle tulõ. Tä oll’ hobõsõ kõigi riistuga võtnu ütismajandi tallist lupa küsümäldä. Tollõ teo kotsilõ või üldä kah, et varast’.

A tallimiis oll’ joba tüüle tulnu. Hobõsõvargal es jää üle muud ku vahtsõnõ lugu vällä mõtõlda. Tuu jutt sai sääne: «Löüdse hobõsõkõsõ tii päält. Kuulda oll’, et kavvõmbal rahvamajan oll’ pidoõdak olnu. Pelädä om, et noorõ olli hobõsõ võtnu ja maaha unõhtanu. Hopõn naas’ sis ummapääd astma. Ma kai, et tuu tä esi är.»

Tallimiis oll’ väega tenolik ja es jõvva ausat koolipoissi är kittä.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit