Tsia sälän sõitminõ

Keväjä, ku ilma lämmäs lätsi, viidi väiku liinatütrik terves suvõs maalõ tädi mano. Latsõlõ oll’ sääl pall’o huvitavat, kõgõ rohkõmb miildü tälle taloeläjä.

Tsiga elli välän uman aian. Tädipoig oll’ maalõ saadõtust liinatütrigust ütstõist aastat vanõmb. Ütspäiv küsse tädipoig väiku tütrigu käest, kes vahtsõ mulda tsungvat tsika, kas tä tahas tsia sälän sõita. Muidogi liinalats tahtsõ!

Tütrigulõ panti vahtsõmb kirriv kleit sälgä ja hiussihe köüdeti uhkõ lehv. Tädipoig küünüt’ tä üle aia tsialõ sälgä. A mis edesi juhtu? Tsiga vaiu küle pääle ja säädse hinnäst vasta aida puhkama. Tädipoig jõudsõ viil latsõ tsia mant üle aia är haarda.

Niipall’o sis tsiaga sõitmisõst… Perän pand’ tädipoig tütrigulõ süüs, et tuu oll’ tsika küle päält varbaga kõhvitsõnu.
Oll’ kuis oll’, a jõulus sai tütrik liinan maalt tädipoja käest kaardi, mille pääl tsia sälän päkäts. Miil läts’ jäl kurvas ja ikk tükse pääle…

Nüüd, ku tuu väiku tütärlats om ammu vanaimä, aja tedä latsõpõlvõ läbielämine tsiaaian naarma.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit