Esä unõjutt

Õdagu tullõn oll’ imä kodotöiest ja latsiga rahmõldamisõst väega är väsünü. Vähämbä latsõ unõjutulda magama minnä es taha, tuu jäi esäle kõnõlda.

«Kasahstani! Kasahstani!» hõiksi nä esäle, inne ku tuu suu vallalõ jõudsõ tetä. Ja esä kõnõl’gi toda juttu, midä latsõ olli ei tiiä mitutõist kõrda joba kullõlnu. Et om sääne maa Kasahstan, kon eläse suuri kõrvuga valgõ siili ja makõkürvidsä (arbuusi) kasusõ nurmõ pääl. Nuu nurmõ omma kah suurõ, nii et ütest otsast tõistõ and kaia. Noorõmb tütregene joonist’ eski pildi, kuis siil veerütäs nõnaga makõkürvitsät, hindäl kõrva tuulõ käen lapõrdaman…

Latsõ kasvi ja naksi koolin käümä. Nä sai teedä, et Kasahstan ei olõki määnegi Pipi-raamadu Kurrunurruvutimaa. Sääne maa om iks periselt olõman. Sääl oll’ näide esä olnu Vinne aigu sõaväen. Tutva värk!

Jaga seod artiklit