Armsa koolioppaja mälestüses

Kõnõlõ oppajast, kes ei olõ mullõ üttegi koolitunni andnu. Tä opas’ säksa kiilt, a ma opsõ keskkoolin inglüst. Perän oll’ tä õdagukooli direktri, a tuu kuul es putu mullõ. Hää lugõja saa muidoki aimu, et jutt om Vijardi Õitsest.

Mu kooliaol alas’ süküskuu kolhoosin kardokit võttõn. Nigu mi esi kõnõlimi: põllumajandust nõstõn. Üte sügüse oll’ mi klassiga üten Vijardi Õitse.

No ollimi iks puiani. Lätsimi lupa küsümäldä kinno, kon pääle filmi näütämist oll’ tands. Ku mi poolõ üü aigu tagasi jõudsõmi, võtsõ meid vasta tulivihanõ oppaja. Majja oll’ sisse murdnu kamp nuuri tsurrõ, kinkast pidi nõrk naistõrahvas, tuu tähendäs Õitse, ütsindä jako saama. Ja meile, patukottõlõ, andsõ tä kah andis, selle et oll’ hää süämega.

Perän oll’ Õitsega läbikäümist sakõstõ. Õitse oll’ väega seltskundlik inemine. Ku peeti mõnd pito vai muud lavvaga olõngit, pallõldi Õitset midägi võro keelen kõnõlda. Timä leevänummõr oll’ jutt, kuis vask’ast herrät koolitõdi. Istsõmi liina rahvasaadikidõga Kandlõ saalin ümbre lavva, esi suurõst naarust kõvõra. Kõgõ kõvõmbalõ naard’ vahtsõnõ sideülemb, kes oll’ ildaaigu Läänemaalt siiä kanti tulnu. A veitü ao peräst küsse tä, kiä tuu Vask’a sääne oll’. Vahtsõnõ naar…

Seo jutuga tervidä ma kõiki tutvit kuulmeistrit, innekõkkõ Suu-koolist ja Võro keskkoolist. Gümnaasiumiharidus Võrol om Eesti riigiga üte vana.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit