Sõaväkke minek

Parhilla om jäl käen tuu aig, ku nuuri miihi kaitsõväkke kutsutas. Imä, kink poig pia Eestit tiinmä lätt, kõnõl’ mälehtüse umast nuurusaost.

Aastanummõr oll’ sis 1984. Püssä ala kor’ati ka tudõngi. Sügüsedse võtmisõ aigu jäi näide edimäne kursus nuurist miihist peris tühäs, õnnõ kats mehepoiga jäeti tütrigile silmärõõmus. Üts noist oll’ sõaväen är käünü. Kursaveli Võromaalt oll’ kah kimmäs minejä, a sis löüti täl väiku tervüsehädä ja üteldi, et lätt keväjädse satsiga. Poiss oll’ õnnõ parõmba rõiva nigu ülikunna ja kuluva maaha möönü: sõaväest tullõn nuu jo inämb sälga ei mahu. Möömäldä jäi vana ärvinnünü dressi, millega tä vahtsõ keväjäni koolin käve. Ku minek kätte jõudsõ, jätt’ Võromaa poiss kursasõsaridõga sündsäle hüväste. Tä arvas’, et katõ aasta peräst omma kõik tütrigu nigunii mehel. «Tollõ üteainu, kes om viil vaba ja vallalinõ, võta ma naasõs,» lubasi poiss. A katõ aasta peräst es olõ ütski tütrik mehele lännü. Poiss oll’ suurõn segähüsen ja ütel’, et timä sortma ei nakka – kõik tütrigu omma kinä. Las om nigu om.

Jaga seod artiklit