Kiri kodukandist

 
Oll’ 3. detsembri ja ma loi raamatut. Ei, mitte Valdur Mikitat, tuud võit pall’a maaga kah lukõ. Ma loi tuud, mia lumõ pääle kirutõt ja kon võlssi ei saa.

Nii ma sis loi vällä, et mu vahtsõnõ puukuur, mia mullõ tundus puultühi ja vaiknõ, om kimmäle asustõt: tuhkri oll’ sääl kammandanu peris kõvastõ. Aig-aolt oll’ põiganu haouniku alla, jo sis tuu kah oll’ kelgi elukorteris võetu. Repän jälleki oll’ pruuvnu, kas lumbi pääl jõvvat jää purus tampi, et saanu tsilga puhast vettki umma tühjä kõttu. Es timä jõvva ja kimmäle sõimas’ inemiisi, et noil tälle tsilgast viist kahju. Jah, sügüse alustusõn olli lumbi nii madala viiga, et hüürläse tekki perve sisse pesä, aga sis heräsi Taivaesä üles ja pumbas’ veereni täüs.

Roosa kass, kiä suvõl majand’ kohakaaslusõ alusõl ka mu elämist, oll’ nüüd periselt mu talli pääle kolinu. Mis tuu hädä: mahe põrmanduküte (hobõsõ gaasi) ja küllealutsõs mõskmada lambavill. Hää nuhega ädälihain käü vatiteki iist. Paremb iks ku noil 40 tonnil, kiä varjupaigast minemä viiäs. Om, mille üle õnnõlik olla.

Lasnits om mu alakasutõt pööningutarõ hindäle sebinü. Ega ma tedä hinnäst sääl periselt es näeki, aga junnikõisi näi ja kiäki oll’ lõksi lännü hiirest pia poolõ kinni pistnü.

Kanakulli kattõva timahava õigõ aiksalõ är, mul jäi viil viis kanna ja kolm kikast alalõ. Näil läts’ kipõs arvada selle, et tammõl es olõ tõrusiid ja tõrudõga maiustav pasknäär om kanakullilõ täpselt paras kõtutäüs, pääleki tulõ odavalt kätte. Tõnõ põhjus võisõ olla tuu, et äkki ilmu kostki vällä kamp kodassiid ja nuu võtva kanakullil ebaõiglasõlt püvvet saagi käest är. Nigu Peipsi päälgi.

Jänes käü joba uibualutsiid revidiirmän – mõni upin viil puu otsan, eriti mahlanõ. Silopalli oll’ kah nuusutanu. Arvada tuusama jänes, kellele ma jaanipäävä üüse pall’a jalaga pääle astõ ja kiä sis latsõ helüga rüükmä pand’. Lats tä jo tuukõrd oll’gi, nii paaripääväne.

Nonii, saigi vast kõik kirjä. Õigõ uudissõ omma sääl liinan. Ah jah, mu roosa kass suuv umilõ suvõperemeestele, et olkõ õks õnnõliku sääl liinan. Kui egapäiv ei suta, sis vähämbält palgapääväl. Ja sööge kõvastõ krõbuskiid, liinan pitiv nuu eriti hää olõma.

Meil siin tõmbas vasta talvõ kõik kokku, kahanõs. Ainult tühjü maiu arv kasus jõudsalõ. Rebäse ja kähriku omma tuu üle väega õnnõliku.
Olkõ kõik tõsõ kah õnnõliku. Ja opkõ ummi naabriid tundma, kasvai raamatu kaudu.

Naabri – nimä ommaki nuu õigõ põliseestläse.

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit