Mi külän elli üts eluaignõ poissmiis kuun uma imäga, tuu oll’ suur ja tukõv naistõrahvas. Poig tükse hinnäst iks kavvõmbas kõrtsi manu unõtama, ku imäle miiltmüüdä oll’.

Ütskõrd kisksõ päiv jo õdakulõ, a poiga jäl kotun es olõ. Imä kaksas’ söämetävvega pojalõ kõrtsi manu perrä.

Imä vansõ kõgõ kõrtsirahva iin pojal näo täüs ja kupat’ tuu kodu poolõ minemä. Esi lei käe puusa ja kärät’: «Ku taa joomapunkri siist tii veerest är ei kao, sis ma puu hinnäst siiä kõrtsi ussõ kotsilõ üles!»

Tõnõ niisama suur naistõrahvas kitt’ tuu pääle: «Sa olõt jo nii paks, et tõmbat saina maha!»

Lehe Lonni

Jaga seod artiklit