Timahavadsõ Kangro kirändüspreemiä sai Kelbä Heiki raamadu «Elu ongi muinasjutt» iist. No kõnõlõs tä umist mõttist ja tegemiisist ligembält.

Sait uma raamadu iist Kangro preemiä. Määndse mõttõ päähä tulliva, ku tuust teedä sait?

Tunnustus om nigu mesi, peris makus tunnõ oll’. Ku saat uma raamadu ka tsusada sinnä vahelõ, kon joba pall’o häid raamatit inne rian sais, sõs om tuu uhkõ tunnõ egäl juhul. Hää, et sääne preemiä Võromaal olõman om.

Kirotat Võromaa inemiisist. Mille poolõst Võromaa inemine nii esieräline om, et timäst tasus kirota?

Ma kirota inemisist hindä ümbre ja tuu om saatus, et ma elä Võromaal. Mu päätegeläse omma inämbältjaolt lihtsä inemise ja mullõ om miiltmüüdä, ku ma saa valla tetä üte lihtsä inemise hinge, kohe om käkit nii pall’o huvitavat, et om, midä kirota, ja om ka, midä lukõ. Egäl inemisel om seen uma maailm ja ma arva, et Võromaal om taa vähä tõistsugunõ, rikkalikump ja sükäv nigu kaiv, nii et ku sisse huikat, sõs lätt tükk aigu, inne ku vastus tulõ, a tuud vastust tasus kullõlda.

Kuimuudu perämädse kümne aasta joosul Võro kultuurielo muutunu om?

Kultuurin seen ollõn ei saa muutuisist suurt arvo. Tuu om nigu elo, et elät ja elät ja ku takka kõrras kaet, sõs näet, et hulk aastit om kaonu. Kultuur eläs tegemiisist ja tetä tahtjist ja tublisit tegijit Võromaalõ jakkus. Tuuperäst om hää üteldä, et kultuur eläs jõudsalõ nigu kümne aasta iist. Olõ esiki pall’o asju tennü: siiä kümnendile jääs viis suvõlavastust ja pall’o elloviidüid ideid. Säält tuu jõud ja tahtminõ edesi tetä tulõgi.

Midä ansambli Hetero parhilla tege?

Hetero om nigu kristall: ku ta vähä tuhmis lätt, sõs tulõ jäl prooviruumi minnä ja ta läükmä lüvvä. Nii olõmigi tennü. Viimätsel aastal oll’ keväjä kandin peris pall’o mängmiisi, nüüd oodami süküst, et jäl mõnõ mängu tetä. Säändside miihiga, nigu Heteron omma, tahat iks mõnõ ao takast kokko saia. Ku lava päält rahvalõ energiät annat, tulõ tuu saalist sullõ tagasi. Tuust tundõst ei taha niisama kiäki är üteldä.

Kuimuudu kultuurijuhtminõ (maja majandaminõ), muusigu- ja kiränigutüü su jaos tõõnõtõist tävvendäse?

Tüü ja vaba aig piät ütstõist avitama. Majandaminõ om mõnikõrd iks rassõ, selle et edenemises om kõrrast inämb vahendit vaia ja sõs piät mõtlõma, kost noid mano saia ja midä tetä, et inemise tahas iks rohkõmb Kandlõn kävvü. Tan piät pall’o usaldama miiskunda ja selges tegemä, kuis om vaia tsihti säädi. Kirotaminõ ja mängmine mullõ tüü ei ole. Neo tegemise võtva õdagist ja puhkusõ aigu peris häste pinge maaha. Tuu om aig, ku olõt hindäga ja viskat tüümõttõ kõrras peris kõrvalõ.

Kas plaanit viil mõnõ raamadu kirota? Millest tuu olla võinu?

Plaan om iks edesi kirota. Ma olõ sääne juttõ ja novelle kirotaja. Mõnikõrd tulõ mõni laulutekst kah. Näütemängu tulõva sekkä inämbältjaolt sõs, ku novell silmi iin nii elämä nakkas, et tegeläse tulõ liikma saia. Joba nüüd om juttõ ja novelle peris mitmit, midä võis kaasi vahelõ panna. Ku näid aasta seen viil kogunõs, saa tulõval aastal jäl plaanõ säädi toimõndaja mano minnä.

Midä soovit Uma Lehe lugõjilõ?

Uma Lehe lugõja saa väega häste arvu, et ku Võromaast kirotat, tulõ inemise tekst nii kirota, nigu elo om, osa kõnõlõs võro kiilt, a mõnõ jääse iks eesti keele mano. Tähtsä om, et mi iks umma kiilt är ei põlgasi tuuperäst, et kõik tuud ei mõista. Kül nä opva. Kõkkõ parõmbat pikäs pümmes aos, kon muud olõki ei tetä ku lukõ!

Küsse Rahmani Jan


Kelbä Heiki.

Jaga seod artiklit