Mõnikõrd või ka väiku asi – hää lõpuga seebikas, viisakas autujuht

vai inemise muudu ammõdimiis – tujju üllen hoita.

 
Joba keväjäst saani oll’ nätä, et õigõt ilma ei olõ ja või-olla ei tulõki. Ma naksi hoolõga kasvuhoonõt tegemä, et mine tiiä, kas inämb kunagi tulõ. Sai hindäle abimehe, aga mis sa valu vihma käen õks nii väega tiit, ku joba lõunast rõiva üleni likõ.

Säändsen olukõrran om inemisel vaia määnestki lohutust. Ma otsusti naada seebikat kaema. Nii loodi ma parõmbalõ eesti rahva sekkä sulanduda. Siski es taha ma egäsugust seebikat – kihutava autu ja laibauniku ei olõ mu siidmisele kasus. Suurt valikut mul es olõ, tull’ võtta horvaate «Südasuve leegid» («Vatre ivanjske»), midä näüdäs’ Talina TV.

Kolmabä, 4. rehekuul saigi tuu seriaal otsa. Kõik oll’ armõdu illus, lõpp maru positiivne, nigu vaia. Film oll’ akuraat ka tuu poolõst, et katõst mahvioosost üts, kiä ülemb, oll’ naistõrahvas, nigu soovolinik soovitas vai käsk.

Lõpp oll’ eriti positiivne, halva naistõrahva naksiva hääs ja kasviva tävveste ümbre. Nuu halva, kiä ümbre es kasu, saie surma. Är tapõti ainult puultõist inemist (meesterahvaga olli asja nii ja naa).

Tõiskuline latskõnõ es nakka kah narkotsi pandma ja sai lõpun umast Elektra-kompleksist üle tenu ilulugõmisele. Armastusõga läts’ eriti häste, egä napakõnõ löüse uma kaasõ üles. Puudu jäi vast ainult ooperi lõpukuur, kon egäütel võimalus umma hellü nõsta.

Mu süä oll’ nigu lämmede vette kastõtu – nii ütel’ üts provva, ku ma tälle «Valgiid ruuse» lauli. Tuust saani ei olõ timä (süä) üttegi lüüki vahelõ jätnü.

Rõõmsit asju tulõ ette ka elun, mitte õnnõ seebikin. Tennäsi säänest kodanikku, kes sõitsõ 22. märdikuul Tartust Võru poole ja pidäsi täpselt liiklusmärkest kinni. Ma sõidi täl nika Kanepini takan, väega hää oll’ sõita, es pea esi spidomeetrit vahtma. Tuu kodaniku autu numbre olli umbõs 618 vai 816.

Peris õigõlõ nõst’ mu tuju üles aga Eesti politsei, ku ma tüümiist kodu vei. Nimä pahandiva uma autu küllen kõik tulõ helkämä ja sõidiva mul takan.

Ma mõtli edimält: ei või olla, et mu peräst kõrraldõdas sääne jõulupuu. Pei sis autu kinni ja ai näidega juttu. Väega viisaka olliva ja häätahtligu. Ütlä viil, et Eesti riigin ei saa ammõtnik inemine olla. Ja uskõ vai ei, hõela ja vihmadsõ ilmaga mõjju tuu tulliga politseiautu umbõs niisama nigu «Valgõ roosi» iinpuul nimmat provvalõ.

Lätsi aiksalõ magama ja näi unõn, et lehm ja õhv olli mõlõmba käümä pääl ja hopõn ka sai täku man käünüs.
Mis sa, hing, viil tahat?


Pulga Jaan,
talupoig Antsla kandist

Jaga seod artiklit