Paganamaa veere pääl Tagakolga külän eläs Antoni Annika, kiä kirotas juttõ ja luulõtuisi, käü Krabi külätiatriga näütlemän ja pidä suuri pinne. Minevä aasta lõpun sai Annikal valmis raamat «Draakonineitsi hingepärlid», kon seen nii eesti- ku võrokeelist kraami.

«Kirutaminõ nakas’ pääle tenu Uma Lehe jutuvõistluisilõ. Saadi sinnä jutukõisi, korssi näid ja sis määnegi moment Roodsi Eesti Pääväleht löüdse Facebookist mu jutukõsõ. Ma mitu aastat kiruti näile kah juttõ. Ja sis pall’u ütlivä, et mul om naid nii pall’u juba, et tekku ma raamat. Sai kirästüsega kõnõldus ja edimäne raamat «Elu om illus» vällä antus,» seletäs Antoni Annika. Edesi korju viil juttõ ja luulõtuisi, noist sai sis tõnõgi raamat.

Kuimuudu vahtsõnõ raamat uma nime sai? «Ma olõ draakoniaastal ja Neitsü tähtkujun sündünü. Ja egä kirätüü om mul hingest tulnu, määndsestki hingelidselt pututanust juhtumisõst sündünü ja iks umaette pärl,» kõnõlõs Annika. Raamatun om jutukõisi nii eesti ku võro keeli. Mõni jutt om katõn variantsin. «Ma ei olõ tuust keelevärgist esi kah arvu saanu. Tulõva lihtsäle sõna päähä ja nakkat mõtlõma. Jutu tulõva eesti keeli rohkõmb, a luulõtus tulõ täpsele nii nigu tulõ. Mille nii, ei tiiä,» ütles Antoni Annika.

Jutu ja luulõtusõ omma Annikal päämidselt luudusõst, a kirja pand tä ka muid juhtumiisi. Pall’o omma kirätüü jaos mõttit andnu eläjä. «Vahepääl, ku siin eläjit pidäsi, tull’ juttõ rohkõmb, nüüd omgi tunnõ, et matõrjal saa otsa. Kotust vällän ei käü, eläjit kah ei olõ. Lihtsäle pleiätsist juttu vällä ei ime. Ma olõ pruuvnu, a ei tulõ midägi hääd. Piät olõma mõtõ vai juhtuminõ,» seletäs tä.

Annika om peri Varstust, a elänü joba päält 30 aasta Tagakolgan. Tä om opnu latsiaiakasvatajas, a ei olõ saanu tuu ala pääl pall’o tüüd tetä: tull’ ummi latsi hoita ja sis vahepääl tallo pitä. Parhilla om tä huuldaja kolmõlõ naabrilõ ja umalõ pojalõ. Tä ütles, et vanõmbil inemiisil ja noil, kel autot ei olõ, om maal küländ rassõ toimõ tulla. Nii vidä ja juhendas Annika ummi hoolõalotsit, kül tohtri ja poodi mano ja ammõdiasotuisi pite. Nal’atamiisi kuts tä tuud tegemist «mutitaksos».

Näütlejäpisiläne jo noorõst pääst

Päält kirotamisõ om Annika üles astnu ku näütlejä. Parhilla om Krabi külätiatrin, a algust tekk’ tä näütlemisega joba Varstun. «Ütle ullilõ, et tuu om hää, ku tõisi ette ronni, sis ronit kah vahepääl,» muigas Annika.

Kuigi säändse lava pääl ülesastmisõ väsütäse, andva nuu ka vahtsõt väke mano. «Egä inemine taht, et tälle ola pääle patsutõdas ja üteldäs, et oi ku häste. Ku saat rahva iin Mürgü Marje kirotõduid sotsiaalteraapiliidsi etendüisi mängi, kõnõlda kitsaskotussist ja probleemest läbi huumori, lätt hindäl kah elu kergembäs, saat nall’aga võtta säändsit raskit asju. Ja ku näet, et tuut inemiisile rõõmu, naardas, mõos tuu hindäle kah häste,» ütles tä.

Annika om kirotanu ka mõnõ näütemängu latsilõ, Varstu latsiaia telmise pääle. Tä seletäs, et latsi jaos kirotõdu näütemängu piät olõma lihtsä, kirotajal tulõ latsõ muudu mõtõlda. Nii ommaki Annika latsinäütemängõ tegeläisis saanu mõtsaeläjä ja jõuluvana, kõnõldas kingitüisi saamisõst. Nuu omma latsilõ tutva as’a.

Kasvatas suuri pinne

Om viil üts teema, minkast Annikast kõnõldõn müüdä kaia ei saa. Nuu omma pini, täpsembäle suurõ Kaukaasia lambapini. Parhilla om täl moro pääl kats säänest majavalvjat. «Pini omma mullõ kõik aig rohkõmb miildünü ku kassi ja muu eläjä. Nä omma mu eläjä,» kõnõlõs tä.

Edimädse kaukaaslasõ otsa trehväs’ tä nii, et läts’ Võro lähküle suitsuvorsti müümä ja ostjal olli parasjago pinil kutsigu. «Ja ma tulli säält kutsikaga är: edimäne Kaukaasia lambapini kutsik, tõupapridõga ja hirmkallis ja kõik,» tulõtas Annika miilde. Pini kasvi suurõs ja naas’ tõisilõ perreliikmile hambit näütämä, es tunnista kedägi pääle Annika. «Tä jäi auto ala. Ma olõ esi mõtõlnu, et hallõ oll’, a õnnõlik tuun mõttõn et vähembält mi pere es kannata, tä olõs võinu purra. Seo om peris kuri tõug. Järgmiidsi olõmi mõistnu parõmbalõ kasvata,» seletäs tä.

Ummi pinnega om Annika käünü ka näütüisi piten, päämidselt Eestin, a ka lähembin riiken. Perämädsel aol om näütüisil käümist veidembäs jäänü, Võromaa näütüsel tä iks käü.

Valgõ kutsik Horvaatiast

Annika parhillatsist pinnest üts, tuu valgõ, om tuud Horvaatiast. Illos kutsik jäi Annikalõ internetin silmä. Interneti tõlgimassina abiga sai horvaadist umanikuga kokko kõnõldus ja autoga kutsigu perän käütüs.

«Meesterahvas om mul kaugsõiduautojuht, harinu pikkä maad sõitma. Ütli tälle, et sõidami perrä. Miis oll’ nõun ja nii mi tä autuga siiä tõimi,» seletäs Annika. Kutsik massõ päält tuhandõ euro, ärtuuminõ viil pääle, nii et ei olõ pinne kasvataminõ määnegi otav lõbu.

Kõigi ummi tegemiisi kotsilõ ütles Annika, et tä ei lää kunagi asjulõ ligi räüsäga, a iks kaes ja märgotas. «Mul om kuraasi veidü, olõ ettekaeja, olõ-i hindän kimmäs. Raamadu kirutamisõga om niisama: ma kõik aig mõtlõ, kellele naid vaia om. A tegemäldä kah ei jätä!» löüd Annika iks lõpõtusõs uma kuraasi üles.

Rahmani Jan


Antoni Annika uma katõ kaukaaslasõga lumitsõn kodoaian. Rahmani Jani pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit