Esä kõnõl’ ummamuudu luu, mis juhtu nõuka-aigu. Üts süküs käve kolhoosin jälki kipõ viläkoristus. Kombaini vurasiva põllu pääl ja hulk veomassinit käve nondõ alt villä är kuivatilõ vidämän.

Ka üts noorõmbapuulnõ sohvõr Kusti oll’ uma veomassinaga joba mitmõndat tsõõri tegemän.

Oll’ tõsõl üts vanõmp massinaloks, miä tahtsõ kõik aig putitamist. Kiä sõs noorõlõ mehele vahtsõ massina and. Vahtsõ massina anti vannu juhtõ kätte, kiä olliva eesrindliku tüütegija.

Lõuna paiku panti tüü saisma ja sohvritõlõ tuudi vana UVAZiga (nõuka-aignõ džiip) majandi sööklast mannõrgidõga süük põllu pääle – olõ es kipõl tüüaol aigu tüüliisi sööklalõ vitä.

Tulli kõik kombainõri ja autojuhi kokko kihäkinnitüst võtma. No sai ka umavaihel juttu aia. Kiteti vai laidõti tehnikat. Kõnõldi maast ja ilmast vai lõõbiti niisama.

Ku nüüt kõrras üts vaikusõhetk tull’, otsust’ ka Kusti, kiä siiäni vakka oll’ olnu, umma murõt kurta.

«Ei tiiä, mis hädä mul taa massinaga jälki om? Mootorin vesi tüküs väega lämmäs minemä. Ei mõista inämp, kõkkõ om proovitu,» vinüt’ Kusti umma juttu.

Üts vanõmp kombainõr nõstsõ nõna kausi kotsilt, kai Kusti massina poolõ ja põrut’ tälle õkva: «Kos tä sul sõs mootorit jahutas, ku su autul omma nii pikä porilapadsi.» Kiäki es ütle tuu pääle midägi. Muiassiva niisama ja rehksivä käega.

Ku kõtu täüs, minti ummi massinidõ manu ja tüü käve tävve ravvaga edesi. Kusti vinüt’ kah uma rüsäga õdakuni vällä. Tõsi külh, jätse mõnõ tsõõri vaihõlõ ja putit’ massina kallal.

Õdaku inne pümmes minekit tulliva mehe viil ummi massinidõga põllu viirde kokku. Olli tõsõ peris väsünü ja ega pikkä juttu inämp es aeta.

Kusti tull’ uma murrõga vahtsõst vällä: «No lõiksi noid lapatsit kõrrast lühembäs, a ei midägi. Mootor õks pall’o kuum, ei jahuta maha.»

Mehe kaiva ütstõsõlõ otsa ja pursksõva naarma. Väsümine nigu peoga pühit. Usu es kiäki lõuna aigu, et Kusti nall’a tõsitsõlõ võtt.
Vaenõ Kusti tollõga es päse. Säänestmuudu juttõ kogosi sovhoosiaastidõ joosul timä arvõlõ tõisigi ja noid kõnõldas seoniaoni.

Pääkangõlast hinnäst naa juhtumisõ väega es kõiguta. Sai tõnõ elun kõgõga toimõ ja kae, et jõudsõ noist jutumiihist rohkõmpki.

Krulli Franz
Parksepä keskkuul

Tegijil juhtu joba vanastõgi
Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit