Väiksest pääst naksi ma ütte-tõist grammatikast taipama. Sai aru, mis om tegijänimi. Tuu oll’ jo armõdu lihtsä: olõja, tulõja, minejä, purõja, pugõja – pääasi, et lõpun olõsi «ja». Meelega mõista, et ma tulõdi miilde hulga ja-lõpuliisi isikiid – kõik kõva tegijä. Mõtõlgõ esi: Kargaja, Umblõja, Leppoja, Piiroja, Muruoja, Süväoja, Saaroja, Pärnoja, Tammoja jne. Unu jutust ma tiise, et Räpinän ollõv kõva tegijä määnegi Vaheoja. Kõnõldas, et kongi ollõv viil Üleaiakargaja – vot tuu om tasõ!

Mu grammatiline ilmavaadõ sai aga kõva hoobi, ku ma naksi hoolõga kullõma ilusiide laulõ sõnnu. Pall’ukõsõ noid ilusiid tolaigu oll’gi, aga kümmekond itaalia laulu olli üle prahi. Noidõ siän oll’ üts, kon sisen säändse sõna:

Tule metsa vaiksele teele,
seal kus ööloja veele
langeb tähtede kiir.

Muidu kõik selge, aga kiä om tuu ööloja, tuud ma kostki teedä es saa. Küsse egalt puult, mõni eski sellät, aga egaüts tsipa esimuudu ja kõgõ pääle kokku sai mul sääne pilt, et om mõts, mõtsan illus ojakõnõ, läbi puie paistusõ tähe ja sis ilmus vällä ööloja, kelle vari langõs ojja.

Paistu nii, et ööloja oll’gi sääne tüüp, kiä üüse ringi öölas ja egalõpoolõ umma varju hiit. Kah tegijä! Ilusa loodusõ tsurksõ är uma varjuga. Ilusa laulu kah. Ja mis päämine: suurõ tükü mu latsõpõlvõst. Kui nüüd unu Vaheojast juttu tekk’, küsse ma: kas tä üüse õks maka. Ütskõrd ma peris käräti tuud laulu kuuldõn: misasja niä roitva üüse, ajagu uma asja päivä kõrda vai tulku hummugult varõmb üles.

Vahepääl ma sai noist laulusõnnust parembalõ aru ja eski lauli tuud püüne päält. Rahvas plaksut’ kõvastõ, arvada saie nimä kõrraga aru, milles piat üüse ringi roitma (öölama).

Nüüd, vanatsõn iän mõtlõ ma jäl, et päivä piat õks kõik kõrda ajama.

Aga tegijä ja timä nimi omma õks väega tähtsä.

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit