Kuimuudu tarõkassi mänguasja sisse patarei panda

ja kuis kõik tuu kokko võissi vaimutervüsele hääd tetä.

 
Tarõkassi vaimutervüs om kõgõ kallimb asi maamuna pääl, selle et ku tarõkassil om ikäv, sis tä võtt ette. Näütüses tüülavva päält vagivahtsõ Mirca Eliade «Uurimusõ usundiluust» ja tsaga ummi terävide hambidõga raamadu kaasõ kunstilidsõlt läbi. Tulõmus peris vinne muudu puupits muiduki ei olõ, no sääne, mis vanast maiu ehtmises tarvitusõl oll’, a umbõs kohegi sinnäpoolõ. Eläjäloomakõsõl tulõva hamba, ja ku hamba tulõva, sis hamba süüdäse. Ja ku hamba süüdäse, sis om vaia süütä. Jürrä, tähendäs. Ku kirävarast saa viländ, sis lätt pruuv hambaga kõik potililli läbi. – Ah et üts läts’ ümbre? Ah et mulda kah sattõ põrmandu pääle… – No kuulõ, katõjalgnõ, kon pürst, kon kühvli, massa-i egä väiku as’a peräst niimuudu hindäst vällä minnä. Närve tulõ hoita, ega nuu kakkõmalda kunstjõhvist olõ-i.

Närve tulõ hoita, tuu om selge. Ja nii lätt inemine tarõeläjide puuti ja kaes, kas om määnegi vahtsõnõ tarõkassi mänguasi müüki tulnu. Õga tarõkassiga om nigu väiku latsõga, kõik aig tulõ mänguasju vaihta ja manu osta, vannust saa virka viländ. No ku pall’u taad sulõnuusti õks pillut ja takan ajat… Kas taa om sis mõni tävveväärtüseline kassipõlv?

Inemine kaes tarõeläijde poodin ümbre, kangutas uma rahakoti ravva lõpus rassõ süämega vallalõ ja ost as’atamisõs as’a, õks säändse as’a, mis asi om, muudsa ao tehnikavidinä, et esi istut kiiktuuli, rüüpät tsäid ja loet hääd raamatut kõrvalõ ja sis tõsõ käega lasõt pulgast kassilõ tarõ saina pääle verevit valgusträhne ja sis kass kargas tuu perrä kasvai uma naturaalnahka kaska sälläst maaha, et kas saa kätte. No kost tä sis saa, muiduki ei saa. Tuu tuu as’a mõtõ omgi. Aja tuud verevät tsäpendüst sainupiten nikavva takan, ku är väsüs ja magama hiit. Sängü pääl magaja tarõkass om ilmkistumalda illus kaeminõ, tuu pildi nägemises või õks veidükese rahha kuluta. Ja ku tarõkass kinäste kerän maka ja nurru lüü, sis säändse as’a kaeminõ mõos perädü häste närvitervüsele kah. Õkva nigu elläv feng shui. Ku õnnõ karva nii pall’u es ajanu.

Inemine võtt sis tuu kassilõ ostõdu muudsa vidinä peiu ja nakkas uurma, kuis tu as’akõnõ ka tüütäs. Kolm nöpsipatareid omma manu pantu ja mõistusõga mõtõlda piäs nuu kuikina tollõ pulga sisse saama, et asi tüüle naanu. Inemine pruuv ütest otsast ja tõõsõst otsast ja viil ütskõrd ütest otsast ja tõõsõst otsast … no ei olõ säänest kotust tettü, kost patarei saanu sisse toppi. Edimädsest otsast ei mahu ja tagumanõ ots ei tulõ vallalõ, kaku, kuis tahat. Tarõkass kaes inemise pusimist suurõ huviga ja täl nakkas inemisest hallõ – lätt kaes maja pääl ümbre, leüd üte ärnätsütedü rõivast roti ja pand inemise jalgu ette maaha, et võta no seo, mul parõmbat olõ-i, mängi no seoga, ku sul ikäv om.

Õdakus tulõ esäne inemine kah kodo ja sis nakkami katõkõisi vahtsõst uurma, kuimuudu õks kassi mänguasja sisse patarei panda. Esäne inemine tege edimält kah tuusama tutva tii läbi – käänd pulgakõsõl maaha edimädse otsa, kost valgus pidänü paistma, ja saa küländ virka selges, et säält patareid õks sisse ei topi, ku just kaageebeešnik ei olõ. Pastapleiätsil om niimuudu, et mõnõl käü vahtsõnõ terä sisse edimädsest, mõnõl tagumadsõst otsast. A seo kassi mänguasi om peenemb riist, ei olõ määnegi pastapleiäts vai patareilamp, millel egä mats mõist patareid vaihta. Ku tahat moodu perrä ellu ellä ja tarõkassi pitä, sis niisama lihtsäle ei päse.

Proovimi sis katõpääle uuri, kas tõtõstõ pulgakõsõ tagumanõ ots kuikina vallalõ ei käü. Tuu tähendäs, et noh vast saanu ilma ravvasaagi vai relakat pruukmalda. Veidükese väidsega urgitsõmist, mink man naistõrahvast inemine lätt hirmsalõ närvi, et tõnõ lõikas hindäl veeni läbi vai sõrmõ ostast, tuud viil vaia. A väidsega tsuskmisõ käügin saa pikäpääle selges, et ku saanu tuu tagumadsõ otsa vallalõ, sis või trehvädä, et säältkaudu saanu patarei esiki sisse panda. A mis perrä ei anna, tuu om perämäne ots. Kablavedämise meetod kah ei avida – tuu tähendas, et üts võtt ütest ja tõnõ tõõsõst otsast ja tõmbas kõgõst jõust hindä poolõ… Perämäne ots om kimmäs ja perrä ei anna. Esätsele inemisele halgahtas miilde, et võinu pruuvi näpitstangõga. Tuu om hää mõtõ. Tagumanõ ots tulõ vallalõ ja kõik, mis pulgakõsõl seen om – näütüses lülit, pudõnõs vällä. Imätsel inemisel ei olõ tuust suurt hätä, tä nii väikeist asja ei näe ei pall’a silmä ega silmäklaasõga kah. Tarõkass õnnõ tulõ kaes, mis tuu vanamutt sääl lavva all nellä käpä pääl ruumas, et naanu kah hiiri otsma vai…

Lülit tulõ tagasi panda, tuu om no selge. A minka sa säänest mikrovidinät tagasi topit? Magamistarõst otsitas vällä naisi kõgõ tähtsämb tüüriistakomplekt, õks nuu, minka küüdsi kohendõdas. Maniküürmise karbin levvüs kül pall’u tarviliidsi asju, a õks jääs veitüs. Naistõrahvalõ halgahtas miilde, et tudõngipõlvõn sai heegelnõkluga näütüses veinipudõli korkõ vällä õngitsõdus, ja tä lätt ots pitsiheegeldämise nõglakõsõ üles. Nuu omma perädu peenükese ja aoluulidsõ tüürista – mamma uma. A ega sis inemisel tarõkassi hääs olõ-i minkastki kah’o. Esäne inemine mugu pusis õnnõ ja imätsel saa joba viländ, et jätku no perrä – ega mi peris kahju kah es kanna: kolm vagivahtsõt nöpsipatareid olõs nigu ilma massulda ant ja tuu pulgakõsõ võit näütüses võtmiidõ manu köütä, kolisõs-tiläses häste ja levvät võtmõpundi kotipõh’ast kinäste üles.

Lätt aigu pall’o lätt, lõpus saa lülitikene kuikina paika, patarei kah sisse, a medä es olõ ega tulõ, oll’ verrev valgus. Tuu tähendäs – naistõrahvast inemise käen mänguasi es tüütä sukugi, meesterahvast inemise käen siski veidükese tüüt’, timäl õks kõrra-paar trehväs’, et pulgakõsõ seest vilgahtu ka verevät valgust. Mis umakõrda kinnüt’ niigi teedä olõvat teooriat, et mehe jääse elo lõpuni poiskõsõs ja näil om, nigu tarõkassõlgi, kõik aig vahtsit mänguasju vaia. Muidu nakkas näil ikäv ja nä võtva ette.

A tarõkassil oll’ vahtsõ mänguas’a peenembäst mõttõst jummala ütskõik. Tä haard’ plekist pulga hambidõ vahelõ ja läts’ tuuga ummi kassiasju ajama. Feng shui oll’ jälki majan ja rahu maa pääl.

Kõivupuu Marju, tarõkassi pidäjä


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Jaga seod artiklit