Näütämi hindä esimuudu olõkit ja käümi muu

ilmaga läbi, nii pall´o ku tossu om

Noorõmban, ku hinnäst otsõ, mõtli, mis võinu olla mu elo tsiht. Sai arvo, et taha olla küläpillimiis, kiä saa umah kogokunnah mitmidõ ettevõtmiisi ja kombõtäütmiisi man abis olla.

Täämbä jaga umma ello Villändi tüükotussõ ja Haanimaa talo vaihõl. Pillimehel om rassõ muuta suurõmbat pilti, a pia 30 000 päältkaejaga festivaali kõrraldaja tüüriista omma hoobis võimsamba. Nii olõgi trehvänü perimüskultuuriga toimõndama kotusõ pääl ja suurõmbalt maailmah kah.

Tuu, ku tähtsä om paikkundlikkus, sai mullõ selgembäs, ku opsõ Villändi kultuuriakadeemiäh. Esieränis huvitav oll’, et perimüsmuusiga om esi paiguh tsipakõsõ tõistmuudu. Koolih olli ka väega kõrvust nõstõt tuuperäst, et mu Haani juuri väega korgõhe hinnati ja esiki loenguh mu pääle näüdäti, ku mõnõst Haani kandi laulust vai pilliluust kõnõldi.

Sääne asi pand’ minno viil süvembält umakandi lõõdsaperändüst uurma. Ku kävemi vällämaal esinemäh ja saimi kokko sarnatsidõ kuulõ tudõngidõga, sis ka nuu kulssi suurõ häämeelega mu ands’akit vahtsõstlövvetüid lõõdsapallo ja tahtsõ noid selges oppi. Mul oll’, midä näile pakku.

Mõnõkümne aasta iist oll’ perimüsmuusikal ja -kultuuril halv kuulsus, selle et nä olli ehtsäst kavvõlõ lännü. Tuuaigsõ tudõngi võti tsihis perimüsmuusiga vahtsõst ello herätä ja muuta seo-ilma-ao loomuligus osas. Opiti ja uuriti pall’o ja otsiti üles nuu meistri, kiä viil eloh olli. Villändi perimüsmuusiga festivaal saa timahava 25 aastakka vanas. Seo aoga om pall’o muutunu. Edimädsel festivalil käve 200 inemist, parhilla saa mi tegemiisist aasta läbi ossa 75 000 inemist.

Seo, et kimmä rahvusligu umaperäga ansambli Trad.Attack! ja Nuudi Maarja täämbä maailmah ilma tegevä, om iks väega kõva värk! Kullõja küsüse, kost kuradist naa inemise uma vaimopuhahusõ (inspiratsioon) saanu omma vai kost nä tulõva. Vastussõs või näile üteldä, et paigapääline hindätiidmine ja juurõ omma väega võimsa värk.

Illos om kävvü noih paiguh, miä omma umma näko. Hää om kokko saia inemiisiga, kiä omma sõbralidsõ, võtva lahkõhe küläliisi vasta ja omma uhkõ uma kultuuriperändüse üle. Mi võimalus om näüdädä hindä esimuudu olõkit ja läbi kävvü muu ilmaga, nii pall’o ku tossu jakkus. Hindäette hoitminõ häötäs egäsugumadsõ kultuuri, olku tä ütskõik ku esimuudu ja põnnõv.

Mi kandi umakultuuri man piä ma tähtsäs säändsit asjo:

Köüdüs juuriga. Perimüs tulõ süvembä tiidmise ja tüüga, taa saa ei olla pal’as reklaamis tarvitõt sõnakõlks. Kultuurifiltri, minkast vahtsit mõjjõ sisse lastas, piät olõma tegünü süvembäs minekiga saaduisi tiidmiisi ja sisemäidsi tundmiisiga. Muido om oht saia vahtsõs vaimsusõs (new age), miä lätt paigapäälitsest ja ehtsäst kavvõndahe ja om võlss.

Hindätiidmine sünnüs sis, ku inemise saava kokko, opva, tegevä tüüd ja viitvä aigu ütehkuuh, jututasõ, pidävä pito. Tähtsä osa om tah koolil, latsiaial, raamadukogol, poodil, rahvamajal. Umakandi latsõ piät käümä paiklikuh koolih!

Haanimaa, a ka kõgõ Vana-Võromaa umaperä om kiil, uma näoga külä ja talo, taloehitüskunst, luudus, inemise ja luudusõ ütehelämine. Neo omma as’a, midä tulõ hoita ja süvembält tundma oppi.

Mi tuhandit aastit vana ellojäämistarkus, midä perimüskultuuris kutsutas, om täüs luumisõ ja löüdmise rõõmu. Julgust ja päälenakkamist taa tarkusõ alalõhoitmisõs!

Märgotus um sündünü 13. mahlakuul peet konvõrendsi «Haanjamaa pärandmaastikud jutustavad» ettekandõ perrä.


Noormaa Tarmo,
haanimiis,
Haanimiihhi Nõvvokua liigõ,
Eesti perimüsmuusiga keskusõ juht

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit