Võromaa muusigamiis Tamra Kait saa inne Eesti riigi 100. sünnüpäivä presidendi käest Valgõtähe IV klassi teenetemärgi. Märk antas tuu iist, et timä helüloomingust om vägevähe tunda uma maa, keele ja rahva avvustamist.

Midä arvat tuust, midä avvomärgi andmisõ põhjusõs tuudi?

Eks tuu iks nii om. Algusõ om kõik saanu aost, ku es olõki viil säändsel kujol seod riiki. Runnelil todaaigu ilmu luulõkogo «Punaste õhtute purpur», naksi noid tekste laulma ja mu laulu naksiva lakja minemä.

Tamra Kait. Rahmani Jani pilt

Nii et jah, looming om sündünü väikust hingevalust ja tahtmisõst, et seost as’ast asja saanu. Ja omgi saanu pikäpääle.

Olõt rõõmsa?

Tuu om hää, et märk andas Eesti Vabariigi 100. sünnüpääväl. Eks taa 100 üts suur ime om, suur õnn ja ime. Esi olli väega õnnõlik, ku naa as’a naksiva liikma. Mi tast Võro puult olõmi kõva takasttsuskja kah olnu, 1987. aastagal ja muinsuskaitsõ seltsiga joba varrampa kävemi ja õiõndimi. Iks om hää tunnõ, ku olt elänü säändsel aol, et ütel kur’al om lõpp saanu ja üts hää om pääle nakanu.

Kas sul om ka vahtsit laulõ ja kas om noid plaanin ligembäl aol salvõsta?

Om poolikit asju. Seo ilma aigu ei olõ plaaditegemise tuhinat, sis ei olõki stiimulit. A kunagi piät midägi kokko võtma, muido jääse ripakilõ ja läävä meelestki är.

Midä tähendäs su jaos Eesti?

Eesti tähendäs mu jaos kõgõ lihtsämbät asja: koto ja kodomaad. Ja taad rahvast ja kiilt ja määnestki turvalisust tan paiga pääl. Taa om iks mi uma kotus ja mi kodo. Ja ku mi tan kuigi toimõ saami, sis tuu omgi väärtüs. Jääs latsilõ ja latsõlatsilõ võimalus kohegi tulla.

Elokotus määräs är inemise saatusõ. Määndse omma su ringkund ja su võimalusõ. Kas sa elät Eestin vai sis Võrol vai peris mõtsan. Tuu mõotas su tegemiisi ja läbikäümist, huulmada internetist.

Olõt ütelnü, et ku ollit nuur, sis oll’ su looming innekõkkõ hõikaminõ vabahusõ perrä. Viistõist aastakka tagasi ollit murrõn tuuperäst, et eesti kultuur häös ja inemise läävä mugu ullimbas. Mille perrä täämbä hõikat?

Eks taa murõ om olnu ja murõtama piät. Mi olõmi murõtaja ja murõtami nii, et ei kao är. Ku ei murõta, om asi halv. Eks makki olõ murrõn, ku hõrrõs om seo kant jäänü.

A loodami, et as’a muutusõ. Mõnõ ütlese, et Vinne aig sai läbi ja sis läts’ kõik vussi. Ma käänäs tuu tõistpite: asi läts’ tuuperäst vussi, et Vinne aig ja naa halva as’a tulliva. Seo, miä täämbä om, om kõik viil üts üleelämine. Meil om vaia taa viil kõik ütenkuun üle ellä ja taast vällä tulla, nii häste, ku mõistami. Uma mõistusõga tulõ taast as’ast asi tetä ja midägi iks om joba taast riigist saanu kah.

Ütlet, et midägi om taast riigist saanu, a kas om midägi, miä sul täämbädsest aost süäme pääl om?

Süäme pääl om tuu, et nuuri mõtsi raotas lakõs, nigu tetti mu kodo man. Ja tuu, ku kehväste kandas talvõl mi kandin esiki suurõmbidõ teie iist huult.

Miä saa maaelost?

Taa maaelo om egän paigan esimuudu. Kon omma kõva kogokunna, sääl om parõmb. Meil om õnnõs Pindi külän kõva kogokund.

A om ka säändsit maakotussit, kon hoitas umaette, egäüts ist uma auto pääle ja kaos külä päält. Tuu om sääne asi, millega piät lepmä, elämise muud om sääne, võimalusõ omma säändse.

A miä toonu rahva maalõ tagasi?

Ma ei tiiä, miä võissi rahvast tagasi tuvva. Väikeisi talukõisi pidämise propagiirmine vast. Taa IT-jutt om peris illos, a taa ei olõ iks peris taa. Maal piäs iks maaello elämä.

Küsse Rahmani Jan

Jaga seod artiklit