Keeleuurja Tammekännu Liina kaits Tarto ülikoolin 31. lehekuul umma inglüsekeelist doktoritüüd, miä kõnõlõs katskeelisüsest Võromaal. No seletäs tä täpsempä, midä ja kuis tä uursõ ja mille Võromaa katõkeelisüs esieräline om.

Ti doktoritüü päälkiri om «Narratological analysis of Võru-Estonian bilingualism». Kuis tuud päälkirja lihtsäle inemisele är seletä? Midä ti täpsembält uursõti?

Tüü päälkirja või tõlki nii: võro-eesti katskeelisüse jutupõhinõ lahksaminõ (narratoloogiline analüüs). Uursõ eesti-võro katskeelist jutustamist.

Määne om ti köüdüs Võromaaga?

Esi ma võrokõnõ ei olõ. A elli õkva pääle sündümist üte aasta Põlva lähkül Peril. Ja mul om pall’o sõpru ja tüüseldsiliidsi Võromaalt.

Kuis ti tulliti tuu pääle, et säänest asja uuri? Kuis tuu uurminõ õigõlõ käve?

Uurmisteema pakk’ vällä mu juhendaja, prohvesri Pajusalu Karl. Timä juhend’ minno võro keelega köüdetüin asjon. Mu tõõnõ juhendaja, prohvesri Verschiku Anna avit’ minno mitmõkeelisüse küsümüisin. Palssi kümnel 30–60+-aastadsõl võrokõsõl kõnõlda tundõlidsõ luu umast minevigust. Edimält kõnõli keelejuhi luu üten keelen ja perän tõõsõn keelen. Keelis olli eesti ja võro kiil. Noidõ katõ jutustamisõ vaihõlõ jäi vähämbält kats nädälit. Võti jutu linti, kiroti maaha ja kai ildampa jutulist ja keelelist puult. Kai, kuimuudu omma katskeelidse jutussõ üles ehitedü ja määndsit asjo tähtsäs peetäs, määndsehe rolli pandva jutustaja hinnäst ja jutu muid tegeläisi luu sündümise ao ja tuu luu jutustamisõ ao suhtõn, kuis keelejuhi tarvitasõ eri aovormõ ja näütävit asõsõnno, määndsit võro keelele umatsit tunnussit kõnõlõja tarvitasõ.

Pääle tuu kõnõli keelejuhi mullõ umast keeleaoluust, määndsit võõrkiili nä omma opnu, määndsit kiili nä parhilla tarvitasõ ja kon ja määndse omma näide kokkoputmisõ võõridõ kiiliga olnu. Keeleaolugu and’ tagapõh’a katskeelitside juttõ lahksamisõlõ.

Kas katõ nii lähkü keele kõnõlõminõ om mitmõkeelisüs?

Varrampa arvati, et mitmõkeelidse inemise keelevara sais kuun ütsikist keelist, miä omma inemise ajun kuigi «eräle». Arvati viil, et mitmõkeeline inemine piät kõiki ummi kiili üttemuudu häste mõistma.

Täämbädsel pääväl saias mitmõkeelisüsest tõistmuudu arvo. Mitmõkeelidse inemise keelevara osadõs ei peetä õnnõ esisaisvit kiili, a kõiki keeleliidsi, kultuuriliidsi ja sotsiaalsit tiidmiisi, mink abil om võimalik tähendüst edesi anda ja vasta võtta.

Ei arvata ka inämb tuud, et inemine kõiki ummi kiili egän olokõrran üttemuudu väega kõrraligult kõnõlõma piät. Tä om neo opnu esi aigõl ja esi asjo jaos ja tarvitas naid esi muudu – tä saaki-i ummi esi kiili täpipäält sammamuudu ja sama pall’o mõista. Ku mitmõkeelisüst säändse nuka alt kaia, sis om võro ja eesti keele tarvitaja kimmäle mitmõkeeline.

Kuis om inemiisi uma keeletarvitus köüdet keele pääle kaemisõ ja hindätiidmisega?

Kõik mu keelejuhi olli uma võro keele mõistmisõ pääle uhkõ. Siski tundu, et vanõmbidõ keelejuhtõ jaos om võro kiil tuu kiil, midä egäpäävätse läbikäümise man pruugitas. Paistus, et noorõmbidõ jaos om võro keelel rohkõmb sümboolnõ väärtüs ja kiil om tähtsä hindätiidmise vällänäütämises.

Määnest juttu (vai kuimuudu) kõnõlõsõ võrokõsõ eesti, määnest võro keelen?

Mu keelejuhi kõnõli nii eesti ku võro keelen jutukõsõ samast as’ast vai juhtumisõst, a nä kõnõli tuud juttu esi keelin esimuudu. Näütüses eesti keeli tarvitõdi inämb mõttõliidsi sõnno ja arvosaamiisi ja tükiti filosofiirmä, midä tuu läbielämine, minkast nä kõnõlõsõ, näide jaos tähendäs. Võro keeli kõnõldi inämb asjost, inemiisist ja kõgõst ümbre olõvast.

Seo näütäs mu meelest diglossilist olokõrda Võromaal: samma kiilt kõnõlõvan kogokunnan om tarvitusõn kats esi keelekujjo ja kummalgi omma uma pruukmiskotussõ. Inemise omma harinu uman katõn keelen esi asjo ajama ja seo tulõ katskeelitside jutustuisi uurmisõst ilosahe vällä.

Midä kõnõliva võrokõsõ uma keele opmisõ kotsilõ? Kuis omma nä selges saanu võro, kuis eesti keele?

Vanõmba keelejuhi opõ võro keele inämbüisi iks imä-esä käest ja eesti keelega puttu kokko koolin. Noorõmbidõga kõnõli näide imä-esä koton joba eesti kiilt ja võro keele opõ nä vanõmbidõ sugulaisi vai külärahva käest.

Kas, kuis ja mis aol omma inemise uma keelelist hindätiidmist muutnu?

Mõnõ keelejuhi ütli mullõ, et edimält peivä nä umas imäkeeles iks eesti kiilt. A ildampa, 1990. aastidõ alostusõn vai keskpaigan juhtu näidega midägi, miä sundsõ nä umma keelelist hindätiidmist muutma – kiä kirot’ võro kultuuri kotsilõ diplomitüü, kiä kolisi jne. Aig, kuna keelejuhi säändse tähtsä otsussõ teivä, näütäs mu meelest, kuis ütiskunna tähtsä muutusõ mõotasõ inemiisi keeleliidsi otsussit.

Mille poolõst kõik taa Võromaa keelepruukminõ maailman esieräline om?

Kagu-Eesti keeleline olokõrd om maailman esieräline, selle et kõrvuisi omma kats väega lähkeist sugulaskiilt. Kõgõ tunnõtumba katõ keele esi asju jaos pruukmisõ olokõrra omma jo kujonu hoobis suurõ imperiaalvõimu keele ja koloniseeritüisi kiili vaihõl (nt Jamaica, Malta).

Määndsit kiili ja kon uurmistüüst ossa võtnu inemise viil tarvitasõ?

Kõik mu uurmistüü keelejuhi tarvitasõ pia egä päiv tüü peräst vai lugõmisõs, teleka kaemisõs ka vinne kiilt, midä nä omma koolin opnu. Pääle tuu omma kõik koolin opnu kas saksa vai inglüse kiilt. Saksa kiilt näil väega inämb vaia ei lää, a inglüse kiilt pruukva tüü peräst piaaigu kõik. Pall’o tarvitasõ tüü peräst ka soomõ kiilt, midä nä opõ ülikoolin. Seo, ku suurõ hulga kiiliga om keelehuvilidsõl võrokõsõl võimalik elo joosul kokko puttu, näütäs üte mu keelejuhi opitu/kokkopututu kiili arv – seo oll’ 16!

Küsse Rahmani Jan


Tammekännu Liina. Pilt eräkogost

Jaga seod artiklit