Keväjädsel püürüspääväl, ku päiv ja üü täpipäält ütepikä omma, om hää aig talv hindä säläst maaha raputa. Pääle nakkas teküs väläholõki aig. Mis tuust, et meil Haanih om püürüspääväl viil harilik talvõpäiv.

Ummõtõ om päiv, ku tedä om, joba lämmi ja inemise pandva internetti üles pilte edimäidsist häitsvist lillest. Pääle nakkas viläline aig, näpu jo tahtva maad kumpama ja midägi maaha istutama. Mul omma edimädse kasvu jo üles tulnu ja ümbre istutõdu!

Ma võta hindäle ao mõtsa minemises. Kaudimäel hoitva mehe suurõmbat tuld ja sinnäki lää õdagu, a umma orgo tii väiku tulõkõsõ, palota talvõ lõpõtusõs är talvidsõ tarvitõdu sannaviha.

Lövvät sakki ao mõtsa minemises? Vii sis imäkesele maalõ käär musta leibä kivi pääle, kraabi lättele tsipakõsõ hõpõt ja tsorista tulõlõ lonksukõnõ kangõt, köüdä puiõ pääle langu. Pikki ja ripvit. Rohiliidsi, kõllatsit ja valgit –tuulõlõ mängi, et tulnu rõõmsa kevväi. Karmanni tsuska pakikõnõ pähkmit ja nutsuta näid – säsüst jo nõsõski vahtsõnõ heränemine!

Unõhta talvõ pümehüs, rassõ mõttõ ja vaiv. Astu julgõlõ ja helksäle keväjähe. Õnnõ, rõõmu ja tärknemise, helesinidse taiva ja 100 rohilidsõ värmi alatooni rikast ilma! Lupa hindäle unistamist ja julgit mõttit. Om tärknemise aig.

Veeroja Eda, Mooska talo pernaanõ


Timahavanõ keväjäne püürüspäiv Kaudimäel: taivast satas lumõsaibit. Veeroja Eda pilt

Jaga seod artiklit