Vanastõ inemise avvustiva mõtsa.

Täämbä tetäs mõtsalõ kurja ja jäiäs tuuperäst vaesõmbas

 
Inämbüste eestläse väega mõtsa armastanu ei olõ. A mõtsa om avvustõdu ja tsipa ka pelätü. Mi kandi põlitsõl rahval kujusi aastasatu joosul mõtsa ja mõtsatüüga vällä hää hulga kombiid. Inämbüste olli nuu köüdedü praktikaga ja väega sakõst ka egäsugutsidõ uskmiisiga. Ja arvada et nuu uskmisõ tulli ka praktikast, vanõmba inemise opassiva noorõmbit mõtsast luku pidämä.

Arvati, et mõtsa omma elävä, puiõ seen om hing ja tollõga es taheta tüllü minnä. Usuti, et ku sa mõtsalõ kurja tiit, sis mõts mass sullõ kas ütte- vai tõistmuudu kätte.

Riigli oll’, et mõtsast võeti õnnõ noid puid, midä vajja oll’. Tarbõpuus oll’ vajja vanna puud. Majaehitüse jaos oll’ puu miinimumvannus 140–200 aastat. Noorõmba puuga es olõ pall’o tetä, sääl seen es olõ ränipuud ja maltspuu es piä kuigi kavva vasta. Räni om keskmine puujago, mis om kuivõmb. Vanastõ tahtsõva puutüümehe inämbüisi asju tetä ränipuust, tuust tett asi pidä kavvõmb vasta.

Ku puu oll’ kipõstõ kasunu, üteldi, et tuu om pehme ja ei piä kavva vasta. Mõnõn paigan mõõdõti ilmakaariga: lõuna puul päävä käen kasunu puu olli kehvembä, noidõga köeti ahju. Tarbõpuud otsiti säält, kon valgust veidemb ja puu omma aigladsõmbalt kasunu. Tarbõkuusi otsiti suu veerest, kon om kõgõ kehvemb kuusõ kasumisõ kotus.

Väega tähtsäs peeti ka puiõ ragumisõ aigu: puid raoti talvõl. Talvõl raot puu püsüs kavvõmb, säält omma tsukru ja mahla sügüse maa sisse lännü. Keväjä tulõva nuu juuri piten maa seest puu sisse tagasi, kõigil puiõl om niimuudu, ka nõglapuiõl. Tuu tsukõr miildüs ka siinile, keväjä raotu puu seenetäse pall’o parõmbalõ ku talvõl raotu puu.

Puu maharaguminõ oll’ vanast ka nii tähtsä tüü, et sulatsit ragumisõ manu es lasta. Mõnikõrd saiva suladsõ kah raku, a sis oll’ peremiis langõtustsälgu ette lõiganu ja takastpuult naanu valla laskma. Arvati, et suladsõ raot mõts ei kasu inämb nii häste.

Viil peeti luku mõtsan elävist tsirgõst. Sakõstõ arvati, et tsirgu ommaki puu jumala. Tsirkõ hoitminõ oll’ umal aol väega tähtsä. Tuust om pall’o rahvatarkuisi üles kirotõt, kuis tsirgupoigõlõ ei või kurja tetä ja ku lövvät tsirgupesä, kon omma muna vai poja seen, sis sinnä ei või hingätägi pääle. Tsirgupesä löüdmisest es tohe kellelegi sõnnagi üteldä, kõnõlõmalda tsirgupoigõ vai tsirgumunnõ häötämisest.

Tuu kotsilõ kõnõldi pall’o egäsugutsit hirmujuttõ, ja mitte õnnõ latsilõ. Kõik usksõvagi, et ku tiit tsirgupoigõlõ liiga, sis su latsõ vai mitu põlvõ edesi latsõ jääse tummas vai pümmes vai juhtus näidega muid hirmsit asju. Tsirgupessi lahkminõ oll’ väega är karistõt.
Kupall’o sääne hirmutaminõ põhjõndõt oll’, toda ei tiiä. A vanarahvas tiidse ja tuu tiidmine oll’ peris kimmäs ja püssü hulga aigu.

Inemise ei mõista inämb rikka olla

Täämbä om hulga vanast tarkusõst är unõtõt. Noid inemiisi, kes ütlese, et ärke ragugõ, naarõtas vällä. Peetäs normaalsõs, ku kümnide ja satu hektaridõ viisi keväjä mõtsa raotas. Üteldäs, et ei saa jo majandust takista ja massinit saisma panda: vajja om pangaliisingut massa. Ku jutt, et harvestere ei saa keväjäs saisma panda, olnu õigõ, sis es saanu meil olla üttegi terävilläkombaini. Kiä tuu ull’ ost kalli massina tuusjaos, et tä tüütäs õnnõ kats nädälit aastan?

Viil üteldäs, et raguminõ tulõ sõs tetä, ku raku saat. A nügätseao massina sutva egäl aol mõtsa raku, egäst sopast ja suust palgi vällä tuvva.

Tuu om tävveste vasta vana talupojatarkusõga. Niimuudu ei tasu tetä, selle et sa tiit mõtsalõ kurja, häötät mõtsa ellu ja tollõga jäät ka esi vaesõmbas. Võlss aol raotu puu ei kestä ka kavva ja tollõga tiit hinnäst jälleki vaesõmbas.

Vanast tahtsõva inemise rikka olla. Nüüt pandas kõik aur tuu pääle, et kipõstõ rikkas saia.

A äkki olnu tark säädi tsiht rikas olõmisõ poolõ? Mi edevanõmbidõ tarkusõ võiva tuu man kõvastõ abis olla.


Kuuba Rainer,
perimüsehuvilinõ mõtsaumanik

Jaga seod artiklit