Taa lugu om mu sõbrost ja juhtu 1960. aastaga sügüse. Mõlõmba sõbra omma jo taivaidsi teie pääl, näide jutt om mul ilostõ meeleh.

Ollimi kolmõkõistõ väega hää sõbra. Ma, Mare ja Lainõ. Marel tulle mõtõ Talinahe pidolõ minnä. Täl olle sääl kavaliir, kellega tä peräh ka paari läts’. Lainõl opsõ sõsar edimäst aastat kaubandustehnikumih ja tä olle nõuh üteh sõitma, õt sis saa sõsarat kaemah kävvü ja kotost söögikraami viiä. Sõsar olle koskil Balti jaama lähküh eräkortõrih üüriline. Mul õs olõ kedägi, kelle poolõ minnä, ja rahha olle ka vähä ja õs lääki. Ku sõbranna tagasi tulliva, seletivä, kuis näil Talinah käük läts’.

Võrost sõidõti rongiga Talinahe. Edimält läts’ õgaüts ummi asju ajama ja lepüti kokko õdagunõ kokkosaaminõ ja pidolõminek. Sõidõti trammiga Sossi kluppi. Tandsumuusikat olle tennü Loobi Uno uma pundiga. Mare olle tandsnu kõik õtak uma poisiga. Lainõt olle naanu tandsutama üts illos ja viisakas nuurmiis.

Vahepääl kutsõ tä Lainõt puhvõtihe limonaati juuma. Kõvõmbat kraami tuul aol õigõlõ õs juvva. Tõist kõrda olle mintü jälleki puhvõtihe. Poiss oll’ tahtnu Lainõlõ hääd sokolaati osta ja käsknü klaasi alt näüdädä, määnest tä või osta. Lainõ olle näüdänü küländ kalli tahvli pääle.

Poiss jäi sappa saisma, Lainõ saisõ kavvõmbah. Puhvõt olle tõsõ kõrra pääl. Äkki nägi Lainõ, et alomadsõ kõrra pääl rõivahoiu man olliva Mare uma poisiga rõiva sälgä pandnu ja lätsivä ussõst vällä. Lainõ olle tormanu alla, sai uma rõiva kätte ja juusk’ kah vällä. Väläh õs olõ inämp kedägi nätä.

Ilma Mare poisilda tä õs tiiäki, kuis Balti jaama saia. Lainõ läts’ trammipiätüste. Viimäne tramm olle õkva är lännü. Väläh oll’ külm ja Lainõl olliva jalah õnnõ pidokängä. Üttegi autot õs olõ kah nätä. Tuul aol olle autit ülepää veidü. Lainõ oll’ võtnu hädäga trammitii tsihis ja naanu jalaga astma. Olle joba tükk aigu kõndnu, jala olli nakanu külmämä. Viimäte oll’ üts auto sõitnu. Lainõ pidi auto kinni, õt küssü, kas tä õigõlõ poolõ lätt.

Tull’ vällä, õt olliva miilidsä. Lainõ olle näile är seletänü, õt jäi trammist maaha ja ei tiiä, kuis Balti jaama mano saasi. Õnnõs olliva miilidsä Balti jaama lähküst jaoskunnast. Nii olle Lainõ saanu sõsara poolõ.

Pererahvas olliva üleväl ja pidänü pernaasõ sünnüpäivä. Lainõ olõvat kah lavva taadõ süümä pantu. Oodõti viil pernaasõ poiga, kes elli kohki muial. Pikk päiv sälä takah väsüt’ Lainõ är ja tä tahtsõ minnä tõistõ tarrõ sõsara mano magama.

Nii ku tä lavva takast olle üles saistanu, lännü uss vallalõ ja sisse astnu tuusama poiss, kelle tä puhvõtihe jätse sokolaati ostma. Mõlõmba olliva är hiitünü, ku ütstõist näivä. Lainõ olle ruttu tõistõ tarrõ kaonu. Hummogu õs julgõ tarõst vällägi tulla.
Päivä lätsivä sõsaraga liina pääle ja Lainõ ollegi jäänü niikavvas liina pääle, ku tulle aig rongi pääle minnä.

Ma küsse Mare käest, mille nä Lainõ maaha jätsevä, ku esi är kodo lätsivä. Nä olliva kaenu, õt Lainõl om saatja olõmah, ja õs taha sekä.

Puderzelli Linda


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Jaga seod artiklit