Saiõ viieaastadsõs, ku ristiesä Aotähe Nikolai kinkse mullõ sünnüpääväs karmaniväidse. Oll’ uhkõ tunnõ külh. Väits löüdse umalõ kotussõ pindsagukarmanin.

Ütel suvõpääväl avasti, et väits oll’ karmanist jalga lasknu. Alomistõ karmaninukka oll’ tä perrä jätnü mulgu. Tuju läts’ muiduki väega halvas ja tuu asi es jää imäl katõ silmä vaihõlõ. Nii tä küssegi: «Mis hädä om?» Vastsi, kuis asi oll’: «Kingit karmaniväits om kaonu.» Imä vasta: «Kuis sa iks kingidü karmaniväidse är kaoti?»

Nüüd naksiva mul silmä likõs minemä ja ikk oll’ väega lähkün, ku põruti uma argumendi lavva pääle: «Mis ma tetä sai, ku mul «tagunu lasku» om?»

Ja ega ma kõnõli õigust. Karmani nukan oll’gi mulk, midä ma joba tiidse, a imä es tiiä. Panni käe karmanni ja tsusassi näpu mulgust vällä.

Nüüd arvas’ imä: «Tulõda miilde, kon kävet ja midä teit!»

Naksi sõs miilde tulõtama, kon käve, mis tei, ja kõndsõ silmä maan. Es lääki väega pall’o aigu, ku karmaniväits oll’ käen.

Järgmädse hummogu löüdse, et «tagunu lasku» asõmõlõ oll’ vahtsõnõ ja kõvõmbast rõivast karman ummõldu. Sääl oll’ umalõ kimmä kotsi löüdnü ka karmaniväits.

Reiliku Kalev

Jaga seod artiklit