2018. aastaga Uma Lehe jutuvõistlusõ võidujutt

 
Oll’ 1966. aasta keväjäne lumõsulamisõ aig. Mullõ anti hummuku sõiduleht ja kästi viiä matusõmajast surnu Urvastõ kabõliaida.

Säädse sõs autu kõrda – pingi pääle, murtuisi latvugõ kuusõ kasti nukkõ sisse – ja sõitsõ Annõmõisalõ. Suurõ tii päält oll’ majani uma puul kilumeetrit.

Tuu tii oll’ rüüpit täüs ja väega muanõ. Ma sai säält läbi. Tsipa ao peräst tull’ kadonukõsõ uma sugulanõ. Tuu autu jäi mutta kinni ja traktor vidäsi majani. Sõs mõni kai jo mu pääle viltu. Mul lihtsalt vidi, et traktori api es olõ vaia.

Kombõ perrä kutsuti matusõlidsõ inne surnu ärsaatmist süümä. Sääl tetti väega halvastõ, et panti ka viinapudõli lavva pääle. Näil oll’ sääl Antslast pasunõkuur kah. Nuu olli väega makja viina pääle ja õga matusõlidsõki vähämb es juu.

Olli vällän, ku üts miis tull’ mu manu ja ütel’, et nä surnut võõra plika autu pääle ei panõ. Surnu viiäs uma sugulasõ kastigõ autugõ. Ma sai arvu külh, mille mehe mu pääle pahanu olli.

Ku talitus läbi sai, surnu ja saatja autidõ pääl, vidäsi traktor mi mõlõmbõ tii pääle. Surnu iin ilma kuusildõ ja ma takan, kuusõ pääl ja purjun matusõlidsõ kastin. Inne Boosõ risttiid ütel’ tuu, kes mu kõrval istsõ, et käänämi Antsladõ sisse ja võtami pilditegijä Harri kah pääle.

Surnuautu kaksõ õkva Urvastõ poolõ minemä ja mi kääni liina poolõ. Tuukõrd oll’ viil sääne aig, et ku kuusigõ autu vasta tull’, jäivä vastatulõva autu saisma ja lasi surnurongi müüdä. Mehe võtsõvõ kõgõ mütsü pääst ja saisativõ kah.

Küll mul oll’ häpe sõita purjun matusõliidsige läbi liina. Nä jo kõnõlivõ väega kõvastõ ja jumala õnn, et viil laulma es nakka. Mul olli matusõkuusõ pääl, selle pidäsive nii autu ku inemise kinni ja lassõvõ mu müüdä.

Urvastõn sai surnu kuigi iks havva manu. Ma sinnä lähküle es lää. Ku pasunõkuur mängmä nakas’, es saa ma arvu, midä mängiti. Egäüts ai umma jorru. Õnnõ keriguopõtaja pruuvsõ midägi laulda. Havva kinniajamisõ aigu näi, et naisil olli kah lapju käen. Üts pillimiis magasi pingi pääl.

A är tuu tüü tetti ja vanainemine sai puhkamõ. Ma olõ elun pall’u surnuid kabõliaida veenü, a säänest taasperi matust ei olõ rohkõmb olnu. Mu arvaminõ om, et inne tüü ja perän tekke, miä tahati.

Niklusõ Mare


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit