Timahava alas’ kuvvõndat kõrda suvi Vainodõ perrele, raamadupidäjäle Küllile (44) ja telemehele Urmassõlõ (44) Orava kandih Haan’kasõ küläh. Näide suvõkodo Ojaperve talo om umma nimme väärt – huunõ omma riah Tudõrna uja perve pite.

Kõnõlõmi Külli ja Urmasõga juttu päiv pääle Kagu-Eesti eelarvamusfestivali. Urmas oll’ sääl mõtsateemalidsõ arotusõ vidäjä. Ka Vaino Urmasõ juhit telesaatõ «Suud puhtaks» edimäne saadõ oll’ mõtsast.

Mõtsateema süämen

Urmas kõnõlõs, mille mõtsateema om tälle süämehe lännü. «Tuu mõtsavaiõlus om tähendüslik, mis muut mi Eesti asjast kõnõlõmisõ kultuuri. Oll’ vaia säänest teemat, koh mõlõmbal poolõl om õigus. Om küsümüs, kohe poolõ tuu vahtsõnõ tasakaal kallus. Ma arva, et ei tohe pelädä läbi arotamisõ uma arvamisõ muutmist. Kõgõ rumalamb om panda uma arvaminõ luku taadõ.»

Urmas mõtlõs, et ku vahtsõnõ mõtsandusõ arõngukava valmis saa, muut tuu ka Eesti poliitikide suhtumist. «Ma arva, et tuu arõngukavaga ei saa olla säänest asja, et ku kava suurõ arotamisõga valmis saa, sõs riigikogo komisjon tuu tävveste ümbre tege.»

Säändside kõnõlõmiisi man nigu eelarvamusfestival pidä Urmas kõgõ tähtsämbäs, et inemise tulõva kokko ja kõnõlõsõ ütstõõsõga. «Muido käü kõnõlõminõ õnnõ meediä kaudu ja kullõldas õnnõ noid, kedä tahetas kullõlda. A tast ei saa är minnä, piät kullõma. Sammamuudu om «Suud puhtaks» saatõga.»

Nii Külli ku Urmas omma Tal’nah sündünü ja kasunu. Imä puult om Urmas saarlanõ ja olõs võinu maakodo sinnä kaia, a Saarõmaalõ sõit olõnõs väega pall’o praamist ja tüü peräst om parõmb, et tulõk ja minek om hindä perrä.

Aokirändüst Urmas opnu ei olõ. Ku nä Külliga keskkooli lõpõti, naksi kõrraga perreello elämä ja tull’ tüüle minnä. «Hää aokirändüs sünnüs läbi kogõmusõ,» löüd Urmas. «Tüü om minno opanu terve elo. Olõ olnu raadioh, teleh, tennü lehte ja aokirja.»

Puultõist aastat om Urmas vidänü saadõt «Suud puhtaks». Saatõl om kats toimõndajat, a helistämise tüü tege iks Urmas esi, sõs saa jo inemiisi saisukotusõ selges. «Pia egä saatõ man om inne kokkosaaminõ as’atundjidõga. Vet mi opimi kõik aig saadõt parõmbas tegemä. A tuu otsus oll’ algusõst pääle, et teemi saadõt õkva. Sõs ei saa kiäki ette hiitä, et midägi om vällä jäetü.» Urmas nimmas, et timä tüü om vaiõluisi man innemba umavahelist kiskmist är hoita ku tüllü vai madinat härgütä. Tä seletäs, et egä saadõ ei piäki miildümä. «Ku egä saadõ nakkas kõiki huvitama, sõs olõmi lasknu kummi jo liiga lõdvas.»

Ku muido om Vainodõ pere varadsõ magamaminekiga, sõs kolmapäivilde kaes ülejäänü pere kah saadõt.

Maaelämine avit’ hääd hinnet saia

Külli om Tal’na üte hinnatumba kooli Vanaliina Hariduskolleegiumi raamadupidäjä. Sääl opva ka noorõmba latsõ.

Perre kats tütärd omma jo suurõ. Eleene (25) om Jaapani restorani toitlustusjuht, Eliis (23) lõpõt’ kunstiakadeemiän kunstitiidüse. Pesämuna Tuuli Ann (9) lätt kolmandahe klassi ja Meeli Mai (15) lõpõt’ põhikooli. Ku täl oll’ eesti keele lõpueksämil vaia kirota, mis köüt tedä Eestimaaga, sõs pand’ tä sinnä juttu kõik uma maakodo-igätsüse sisse. Ja saigi hää hinde.

Suurõmbil latsil olõ-i tuud latsõpõlvõ maakodo kogõmust, a nä tahtva iks siiä tulla. «Liinah olõ-i kotoh muud tetä ku kraami. Ja mänguas’a omma igävä. Siin saa esi uma käega midägi tetä. Võtat nagla ja vasara ja pessät midägi kokko,» kõnõlõs Külli. «Ku tulõmi, sõs kõgõpäält käümi uma maa üle.» Tah om nõnarätisuurunõ pinnär, mõni kuruslauk ja uba. Edimäne aasta oll’ naabrimiis näile maalapigi är kündnü, et vast pandva kardohka maaha. «Mi ei taha, et teküs määnegi kohustus saaki saia,» seletäs Urmas. «Mi tahami, et olõs hää miil siin olõmisõst.»

Pikä terrassihummogu

Üts asi, mis Külli ja Urmasõ meelest om kimmähe maal tõisildõ, om tuu, et nä söövä väläh. Ku ilm vähägi lupa, om laud katõtu terrassi pääle, kost saa kaia umma maad, a näge vahel harva ka mõnt autot müüdä sõitmah. Ku pere maakoto otsma nakas’, sõs kaeti, et lähküh elässi viil inemiisi. Kuigi külävahetii lätt värehti takast, om vaikus ja rahu tävvelik. Haan’kasõ külä kasus kõnõl’ tuu, et tah om raudtii kõrval.

«Et ku olõmi jo nii vana, et ei taha autoga kolmõ tunni sõita, sõs saassi rongiga ka peräle,» naard Urmas. Ku nä edimäst kõrda siiä kaema tulliva, saiva õkva arvu, et taa om õigõ kotus. «Ümbretsõõri olli põllu haritu ja elo käve. Kõrraga oll’ nätä, et tan katõ kultuuri (võro ja seto – toim.) piiri pääl om elo tõistmuudu.»

Edimäne aasta oll’ keerolinõ: majah es olõ kümme aastat eletü ja vett es olõ seeh. Külli tulõtas miilde: «Aida mano oll’ prügükotõst mõsuruum ehitet. Kolm tokki oll’ pistü ja musta koti ümbre.» Väläh süüminegi sai algusõ tuust, et tarõh es olõ sõs õigõt kotust. «Hummogist võimi tan tunnõ viisi istu ja süvvä,» seletäs Urmas. «Mi tulõmi siiä iks puhkama ja kipõ toimõndusõ ei ooda. Algusõst pääle lepsemi kokko, et teemi nii pall’o, ku jõvvami. Et siin käümine ei muutusi kohustusõs, a olõssi rõõm. Tulõ siiä ja tahagi rõõmuga niitä.»

«Maja ümbre oll’ rõnnuni naat ja es saa õigõhe arvugi, määne maastik siin om,» jutustas Külli. «Pääle edimäst niitmist tulli nuu ilosa loho ja kundi vällä.»

Naabri omma kinä inemise

Ummi naabrit kitvä mõlõmba. «Nä omma lämmä ja kinä inemise,» kõnõlõs Külli. «Esieränis edimädsel aastal oll’ meil aigu rohkõmb ja kultuurilinõ elo väega tihtsä.» Urmas tuu vällä paigapäälside inemiisi ettevõtja poolõ: «Väega lihtsä om mõtõlda, et kohki om parõmb kotus ku tuu, koh sa olõt sündünü. Tahkandih om nii pall’o võimaluisi, ku kaia vähä kastist vällä ja otsi uma süäme perrä asju, midä tetä. Asju om maailm täüs ja noid inämb pall’o mano ei mahu, a tundit mahus lõpmalda. Ei tohessi laskõ päähä noid mõttit, et kohki om parõmb. Ega sõs Talliin vai London ei kisu meid siist är. Mi esi läämi säält otsma midägi, mis om meil pääh. Tulõ hindäle esi uma pilt luvva ja õkva teküse võimalusõ. Näütüses om perädü lust kullõlda naabrimiis Rätsepä Aaret, kuis tä jälki om midägi vahtsõt pruuvnu. Kõik vast ei tulõki vällä, a osa iks tulõ. Vai Lumõ Aigar võtsõ pilli kätte ja nakas’ opma, ja otsi nüüd parõmbat lõõdsamiist. Kerge olõs vaimsõh mõttõh panda uss kinni ja üteldä, et ei saa. Ku ka vällä ei tulõ, sõs oppusõs oll’ egäl juhul.»

Urmas om kimmäs, et tahtminõ ja usk omma õnnõ hindä tetä. «Ma olõ esi kah latsilõ kõnõlnu, et kas tuud, midä sa opit, om iks vaia. Periselt tulõgi oppi tuud, mis sullõ väega miildüs. Ku sul om tunnõ õigõ, sõs levvät peräst ka tuu asja, midä tahat tetä. A ku joba opit hamba risti vasta tahtmist, sõs ei näe sa ka noid võimaluisi.»

Jalgpall ei lasõ suvita

Suvitaminõ Võromaal om Vaino perrele seo suvi tõisildõ ku muido. Urmas tege kuu aigu egä õdagu jalgpallipäävä kokkovõtõt.

«Edimäst kõrda es saa ma jaanipuulpäävä olla siin uma perrega,» ohkas Urmas. «Meil om tuul teemal joba umavaihõl kana är kakutu ja pere saa arvo, et omma määndsegi as’a, midä ma taha tetä.» Jalgpalli MM om üts sääne asi, mis om Urmasõl jo latsõpõlvõh süäme hubisõma pandnu. Määnegi aig tä eski kor’as’ videokassette pääle suurvõistluisi saatõpäid. «Om tunnõ, et tahsamah sünnüs midägi suurt ja terveh ilmah om millärdil inemisel säänesama tunnõ. Sport om üts vähätsit asju, mis niimuudu inemiisi köüt ja ütitsit mälehtüisi pakk. Nüüd oll’ mul võimalus är pruuvi, kuis om olla tuu as’a seeh vähä tõistmuudu.»

Periselt Võromaalõ tulõkist omma Külli ja Urmas mõtõlnu külh. Plaan om tetä elämine nii kõrda, et saassi pikembält ellä. A mõlõmba omma liinah sündünü ja kasunu, nii olõ-i tuu tulõk kerge. «Kuiki ma kõnõlõ tah inemiisiga üts-ütele rohkõmb, olõmi iks uma liina läbikäümiseh kinni,» seletäs Urmas. «Tuu om sääne harinõmisõ asi. Ku süküs kätte jõud ja päävä lühembäs jääse, tõmbas jälki liina poolõ tagasi.»

Lõpõtusõs ütles Urmas maakodo pidämise mõttõ: «Maalõ tõmbas tuu, et infomürrä olõ-i. Tah ei olõ midägi, mis su miili lakja kannasi. Kurgi lindas siist rohkõmb üle, ku autit müüdä sõit. Tah omma uibu ja kõo, a nuu ei tsähvi ja ei sekä olõmist.»

Säinasti Ene


Külli, Tuuli Ann ja Urmas hummogusöögilavvah terrassi pääl. Säinasti Ene pilt.


Urmas har’otas tütrega penalitidõ lüümist. Säinasti Ene pilt.

Jaga seod artiklit