Olli vanaimä man. Unu oll’ kah sääl. Istsõmi läve pääl ja aimi niisama juttu.

Ussõ kotsil om meil varikatus. Ma tahtsõ teedä, kas saanu katust üllen hoitvat ravvast posti vaheta puust posti vasta. Unu arvas’, et mille tedä piät vällä vahetama, nii om jo hää. Ma arvssi, et ravvast posti saanu viiä vannarauda ja tuu iist saanu raha. Unu jälki arvas’, et tuu raha kulunu jo är puust posti ostmisõ jaos.

Unu küsse, kuis ma arva tuud ravvast posti kätte saia. Ma ütli, et ravvasaega. Unu sattõ huugu ja küsse, a kuis ma ravvast posti vannarauda vii. Paksõ, et peräkäruga. A tuud meil es olõ.

Lõpus jõudsõ ma arrusaamisõlõ, et post las sais sääl, kon tä om. Ku kiäki suur inemine om nii tennü, sõs olõ ei vaia näidega vaiõlda.

Aljese Iiris
Parksepä Keskkuul

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit