Üts esieräline märgotaminõ oll’ minevä neläpäävä Mulgimaal suurõ vana uibu all. Filmimehe Soosaarõ Margi iistvidämisel oll’ 250 aasta vannudsõ Õuna-Oti mõtsuibu ala kokko tulnu paras hulk kultuurirahvast Mulgimaalt, Võromaalt ja Kihnust, lisas viil tiidläisi ja tõisi tunnõtuid kultuuriinemiisi.

Sääl puu all lasti latsil laulda. Ja ku laulu olli laulõdu, kõnõli kokkotulnu tuust, miä süäme pääl. Süäme pääl oll’ luudusõ ja väikeisi kultuurõ hoitminõ. Kuis saia nii, et inemise es tennü õnnõ tuud, midä näile reklaamiga päähä määritäs, a mõtõlnu tsipa esi? Kuis saanu inemise arvu tuust, et nä ei olõ luudusõ peremehe, a üts väiku osa luudusõst?

Istsõ ja kullõlsi noid juttõ. Nigu säändside jutuajamiisi man õks, es löüdä selget ja kimmäst retsepti, kuis elo jäl rüüpäle säädi. Ummõtõ tull’ pääle tutva tunnõ. Olõs nigu rännänü tagasi poiskõsõpõlvõ, ku Eestin tetti laulvat revolutsiooni ja säändsit kõnnõkuunolõkit peeti peris hulga.

Kas no nakkas jälleki säänestmuudu aig tagasi tulõma?


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit